„Ma ei arvanud iialgi, et elan 30ndates korterikaaslastega, aga just nii läks ja on raske sõnadesse panna, kui rahul ma sellega olen.“

Enamus meist ei planeeri kolmekümnendates korterikaaslastega koos elamist. Oma loo räägib aga naine, kes samuti ei arvanud, et nii läheb, ent nüüdseks naudib ta praegust olukorda väga.

Elasin oma kahekümnendad eluaastad suurlinnas ning nagu me kõik teame – see ei ole odav lõbu. Ma olin harjunud sellega, et pean korterit jagama vähemalt kolme-nelja inimesega ja tegema sisseoste nii läbimõeldult kui võimalik. Ometigi unistasin sellest, kuidas järgmiseks kümnendiks olen jõudnud kohta, kus saan lubada endale privaatset elamist, kas üksinda või tulevase elukaaslasega.

Kuna minu erialal ei ole palgad eriti kõrged, siis reaalsuses oli tõenäolisem alati see teine variant: leian endale toreda kaaslase ning koos saame lubada endale hubast väikest korterit linna ääres. Eelmisel aastal kohtasingi oma elu suurt armastust ja juba unistasin vaikselt sellest, kuidas hakkame koos elama ning minu ammused soovid täituvad. Paar kuud hiljem sai mu uus kaaslane tööpakkumise teise riiki. Meie suhe tundus veel liiga värske, et võiksin kogu elu kodulinnas maha jätta ning koos temaga välismaale kolida. Tegelikult tundus liiga vara üldse kokkukolimiseks. Nii oli mu kolmekümnes sünnipäev ukse ees, kuid elasin jätkuvalt korterikaaslastega.