Armastus teisest silmapilgust
Lahkuminek võib ju olla raske. Aga kas me võiks palun rääkida naasmisest vallaliste skeenele? See on nagu koopainimene näeks esimest korda päevavalgust.

Uuele ringile mineku kohta kuuleb sõpruskondades tõepoolest sedasorti õudusjutte, et osa meist on valmis enne kannatama. Hoidma kümne küünega kinni suhtest, mis ammu ei toida; kus kooskasvamise asemel istutakse stagnatsioonis. Justnagu ühendus, mis enam ei tööta, aga üritad meeleheitlikult leida ainsamat sädet, tekitada mingitki laengut. Kellel ongi õnnestunud eelmine peatükk lukku panna, ei oska kuidagi uut alustada: kus, kuidas, millal? Samasuguse koopainimesena tunneb end kolmas rühm inimesi, kes otsustas mingi aja eest kõiksugu semmimistega lõpparve teha ja elada iseendale ning proovib nüüd argsi tagasi „mänguareenile“ tulla...