48 tundi Helsingis

„See on hõredalt asustatud kaljune neem ulgumere saarestikus, Läänemere leidmata pärl, mis on enamjaolt raskesti läbitav mägi. Kui laevad selle kividel karile jooksevad, ei torma elanikud mitte rüüstama, vaid minemapääsemise lootuses küüti paluma,“ kirjutab Soome kirjanik Jukka Viikilä oma romaanis „Akvarellid Engeli linnast“, mis on vaieldamatult üks paremaid Helsingist kirjutatud raamatuid.

Tõepoolest, kui arhitekt Carl Ludvig Engel tsaar Aleksander I käsul Helsingisse kolis, et sellest jumalast hüljatud pimedast ja külmast külast Soome suurvürstiriigi väärikas pealinn ehitada, ei olnud Helsingi tõesti midagi muud kui kaljune neem. Kui Soome lõunaranniku külades elavad inimesed toona rääkisid, et peaks linna minema, mõtlesid nad mõistagi Revalisse, praegusesse Tallinna sõita. Paarisaja aastaga on elu Helsingis aga mõnevõrra edenenud ja sinna linnapuhkusele minek enam mitte nii absurdne mõte, seda igal aastaajal.

Olulised kohad