Kleit, mida ta kannab, on õmmeldud Merle Suka poolt, kes on Elvas tuntud õmbleja – see kleit kuulub tema õetütrele, kes lubas lahkelt Kerlil seda üritusel kanda.

Jakk oli tal endal kaasas, kuid Kerli stiliseeris seda ürituseks karvase kraega, mille ta kinnitas ise jaki külge paberklippidega. Kerli lisab, et teda ei huvita rõivaste puhul, kuidas need tehtud on – kleeplindi kasutamine riiete juures ei ole talle võõras, elu ja mood on tema jaoks loomingulised.

Lavakostüümidest rääkides avaldab ta, et teeb need suures osas ise, kuna kostüümid, mis talle meeldivad, maksavad umbes 100 000 dollarit ja neid ta ei saa endale praegu lubada. Selle asemel ostab ta kangaid ja valmistab need ise. Muide, naise enda tehtud on ka tema signatuuriks saanud ülikõrged saapad.

Küsimuse peale, kuivõrd ta end Eesti moeeluga kursis hoiab, vastab naine, et üritab end sellega kursis hoida ja et Eestis on väga palju andekaid kunstnikke. Samuti hindab Kerli Eestis pakutavaid iluteenuseid, näiteks käib ta juuksepikendusi paigaldamas just siin. Ainsa probleemina toob ta välja, et siinsed kunstiinimesed seavad endale ise liiga palju piire ja on liiga tagasihoidlikud. Seetõttu ütleb ta alati ka enda kunstnikest sõpradele, et unustagu piirid, kuna maailm on väga väike ja kõik on võimalik.