Ehtekunstnik Joanna Innos naudib kihlasõrmuste loomist
Joanna Innos tegutseb koduateljees, mida ta peab omale kõige mõnusamaks ja loomuomasemaks keskkonnaks. „Olen katsetanud ka ateljeed väljaspool kodu sisse seada, kuid lõpuks olen ikkagi oma koduateljeesse tagasi jõudnud. Mõne inimese jaoks selline kodus töötamine ei sobi, kuid enda puhul olen aru saanud, et minu jaoks on see ideaalne variant – saan teha tööd hommikul, õhtul, öösel... millal iganes inspiratsioon peale tuleb,“ räägib ehtekunstik.
Rakverest pärit ehtekunstnik Joanna Innos asus ülikooli õppima hoopis psühholoogiat, kuid pärast esimest kursust oli selge, et kuigi psühholoogia on väga põnev, peitub tema tõeline kutsumus siiski milleski muus. Ta kiindus Tanel Veenre loodud ehetesse ja just tema looming on Innost enim inspireerinud. Just Veenre ateljees oli naine hiljem ka praktikal.
„Läksin peale esimest kursust Tartust Tallinnasse EKA ehte- ja sepakunsti eriala katsetele. Võtsin Tartu Ülikoolist paberid välja ja lahkusin enne, kui teadsin, kas üldse Tallinnas kooli sisse saan. Tagantjärgi mõeldes päris hullumeelne otsus, aga tol hetkel oli sisetunne nii tugev ja tundsin, et pean seda tegema,“ räägib Innos. Ta nägi mõned kuud vaeva, sisseastumiskatsetel kvalifitseeruda, soojendades üles joonistamis- ja maalioskused. Lisaks ehtemaailmale köidavad teda moedisain ja fotograafia, viimase juurde juhatas naise tema isa, kes tegutses kunagi fotograafina.
Ehtekunsti juures paelub Innost enim ehte jäävus. „Väärismaterjalid ei kaota ajas oma väärtust. Mind paelub ka ilu ja võimalus läbi oma loomingu pakkuda inimestele midagi, millega tal oleks võimalus suhestuda. Autoriehe on midagi, mis on ainuomane tema kandjale, mis ei kaota oma väärtust ajas, olles inimese jaoks alati olemas.“
Kihlasõrmused pakuvad enim väljakutset
Läbi aastate on Innos enim loonud kõrvaehteid ja sõrmuseid, viimastel aastatel aga eriti abielu- ning kihlasõrmuseid. „Minu kogemuste põhjal küll öelda ei saa, et tänapäeva noored abielluda pelgaksid,“ muigab ta.
Ehtekunstnik räägib, et kui abielusõrmuste puhul soovitakse tihti pigem klassikaliselt läheneda, siis kihlasõrmustega julgetakse enam katsetada. Just seetõttu naudib ta eriti nende loomist. „Kihlasõrmused on minu jaoks võibolla isegi kõige lemmikumateks tellimustöödeks! Mulle meeldib see protsess – minu juurde satub noormees, õhinas ja kiindumuses oma kaasa vastu, soovis väljendada oma armastust kuidagi eriliselt. Samas on kihlasõrmus ju nii tavaline ja klassikaline vorm – see kõik tuleb panna kindlaksmääratud vormi – sõrmusesse. Aga minu suureks õnneks ei ole minu juurde kunagi sattunud ühtegi inimest, kes sooviks tellida lihtsalt kullassepa poolt tehtud klassikalist kihlasõrmust. Alati oleme leidnud tee sõrmuseni läbi konkreetse inimese soovi, tulevase pruudi isiksuse ja loomuse kirjelduste kaudu. Niimoodi seda kirjeldades tunnen ise ka, et see on ju põhimõtteliselt psühhoanalüüs, mille tulemusena peab sündima ehe. Tegelikult on protsess selline alati kellelegi konkreetsele valmistatava ehte puhul – selleks, et leida see, mis hilisema omanikuga suurepäraselt harmoneeruks, tuleb kõigepealt läbi viia psühhoanalüüs, tulevane kandja n-ö lahti harutada. See on mõnus... ma hindan seda protsessi oma töö juures väga.“
Millist ehet peab ehtekunstnik oma loomingu kõige erilisemaks? „Kuna tavapäraselt armastan oma ehetes lihtsat, selget joont, siis oskaksin erilisemate tööde hulgast võibolla välja tuua oma teise kursuse lõputöö, kaelaehte „Vermeerile“. Kontseptsiooniks oli leida inspiratsiooni mõnest kujutava kunsti teosest. Minu protsessis sündis sellest krae-taoline massiivne kaelaehe, mille pühendasin kunstnik Vermeerile. Krae on kaetud lugematute hõbedalehekestega, mis on omakorda kaunistatud ehteemailiga, mis jätab esmavaatel mulje akvarelli-laadsest sulandumisest,“ tutvustab Innos, kes pühendas selle ehte valmistamisele pool aastat. Ühtlasi peab ta seda üheks oma lemmiktööks.
Kuidas ehted sünnivad?
Innos ütleb, et ehtekunstniku töö on rutiinivaba ja sarnaseid tööpäevi naljalt ei leidu. „Püüan hommikukohvi saatel konkreetse päeva plaani enda jaoks läbi mõelda. Tavaliselt on käsil mul mõne töö teostamine või siis on planeeritud kokkusaamised klientidega. Vahel hoopiski tööde üleandmised või kavandamine, materjalide jahtimine või hoopiski näituse planeerimine või teostamine,“ kirjeldab Innos.
Kui käsil on mõne töö teostamine, istub ta peale hommikukohvi joomist oma töölaua taha maha ja alustab tööd. „Võin seal istuda vahel järjest üle kaheteistkümne tunni – töö lihtsalt haarab endasse. Tihti töötan ka öösiti, millegipärast oskan öö sumedudes hoopis paremini süveneda ja keskenduda, miski ümbritsev ei sega, oleme ainult mina ja ehted. Millegi loomist ei saa ajaliselt piiritleda, see toimub puhtalt intuitsiooni toel. Autoriehte puhul toimuvad kõik protsessid käsitsi, midagi tööstuslikku ehete loomise juures ei toimu – seega on protsessid väga aega- ja pühendumist nõudvad.“
Kuid kui ta tegeleb parajasti HELK helkivate ehetega, võib päev hoopis teistsugune olla: „Siis võib päev ette näha hoopis lugematuid tunde kavandades ja arvutiga töötades, klientidega e-maili ja telefoni teel suheldes või siis hoopiski „laotöölisena“ tellimusi komplekteerides...“
Lemmikmaterjalid
Ehtekunstniku lemmikmaterjalideks on aja jooksul kujunenud hõbe, sügavmust eebenipuu ja valge kuld. „Seda, miks just need materjalid, on raske seletada. Olen nendega leidnud ühise keele ja nad tunduvad minu käe all mõnusad. Võibolla seetõttu, et neid materjale kombineerides tekivad sügavad kontrastid: sügavmust eeben, kirkad hõbe ja valge kuld.“
Looming eneseteadlikule kandjale
Joanna Innose sõnul kannavad tema loodud ehteid peamiselt inimesed, kes on juba varasemalt tema loominguga kursis. „Need, kellele on minu joon ja käekiri juba varasemast silma jäänud. Elu on minuni toonud pea eranditult inimesed, kellega leiame juba esimestel kohtumistel kiiresti ühise keele. Nad on eneseteadlikud inimesed, kes hindavad lihtsat, kuid mõjusat joont ja ajatut ehet.“
Vaata galeriist Joanna Innose loomingut!
