Raivo Holm: mees, kelle moelooming on piiri taga tuntum kui Eestis

Brändide Year ja Year by Raivo Holm looja sattus moevaldkonda enda sõnul kogemata – juhuste kokkulangemise tulemusena on ta aastate jooksul teinud kõvasti tööd, omades nüüd selget visiooni oma loomingust, moeärist ja sellest, mis jääb Eesti moeäris vajaka.

Kehras asuvat Raivo Holmi rõivatööstust ei reeda esmapilgul miski. Saja aasta vanusel hoonel pole ühtegi reklaamtahvlit ega ka kõige väiksemat viidet, mis maja sees toimub – on see juhus, liigne tagasihoidlikkus, puuduv bränding või miski muu? Kohe tekib paralleel Raivo Holmi loominguga – see kõneleb ise enda eest kõige paremini. Ja ehk ongi see üks põhjus, miks Raivo Holmi nimi mõnele inimesele mitte midagi ei ütle. Mees seisab kahe brändi, Year ja Year by Raivo Holm, taga.
Hoone peidab endas 700ruutmeetrist tootmispinda, mille saali igast otsast on Raivol toimuva kohta ülevaade. Kokku töötab tema heaks üle 30 inimese, kellest õmblejaid on ligi 20.

Moevaldkonnas juhuslikult

Raivo sattus moevaldkonda 1990ndate alguses oma sõnul kogemata. „Olin profisportlane (Raivo Holm mängis käsipalli – toim.), kuni tervis üles ütles. Hakkasin moevaldkonnas agendiks ja tegime koos ühe Rootsis mängiva käsipalluriga Eesti-Rootsi ühisfirma. Kui ta Rootsist tagasi tuli, ostis sinna õmblusateljee ja vajas kedagi, kes Rootsi tellimusi leiaks. Tellimuste kasvades otsisime 1995. aastal juurde teist kohta, kuhu allhanget teha, ja selleks saigi Kehra,” tutvustab mees.

Enne uue firma loomist palgati Soomest konsultant ja kohe oli selge, et alustada tuleb oma toodanguga. „See sai teoks 1999. aastal. Alguses olid tööl ka disainerid – vähesed teavad, et just siin alustas Riina Põldroos, kelle järel tuli meile tööle Ruta Tepp ja hiljem üks soome disainer. Üsna pea hakkasin ise tooteid korrigeerima – kuna tegelesin müügiga, tajusin klientide soove.” Pärast viit koostööaastat disaineritega alustas Raivo ise ka disainimist.

Disaini Raivo õppinud ei ole. „Mu vanavanaisa oli mõisate dekoraator, isa lõpetas TTÜ arhitektuuri insenerivaldkonnas, kuid ERKIsse ei läinud, sest kartis joonistamist. Mina ei läinud sinna ka, sest isa joonistas minust paremini,” muigab Raivo. Teiseks põhjuseks peab ta fakti, et ei tahtnud spordist loobuda – käsipallikoondis treenis Tartus, ERKI asus aga Tallinnas.

Alustati meeste jopede tootmisega. „Kuna Soome tugevaim jopetootja Oratop oli meil allhankijana sees, oli algus lihtsam. Me ei kopeerinud nende asju, aga omandasime teatud oskused,” meenutab Raivo. Sissetulekute vahed olid alguses suured – allhankest saadi kasum, mis muutus olematuks, kui see suunati omatoodangu finantseerimiseks.

2005. aastal siseneti Soome turule ja enne 2007. aastal alanud kriisi oli Baltikumi müük 6000 ühiku juures, mis kukkus 2500 peale. „Kuna olime just alustanud Soomes, kus oli sel ajal paralleelselt tõus Venemaaga, liikusime sirges joones – ühelt poolt midagi kukkus, teiselt poolt midagi kasvas.” Selle joone peal ollakse ka praegu.

Puudus oskuspersonalist

2011. aastal alustati naiste toodete valmistamisega, mille puhul on pidevalt põrkutud oskuspersonali puudumise otsa. „Olen töötanud konstruktoritega, kellele annan moejoonise kätte ja kes teevad lõike, mille vead on 2 mm. Meie vigade tolerants on aga 2 cm – ja naiste puhul on see väga kriitiline. Eelmisel aastal võtsime aja maha ja alustasime uuesti nullist. Probleem on see, et tänapäeval koolitatakse konstruktorid sisuliselt assistentideks,” arutleb Raivo.

„Kes näeb lõikevead esimesena ära? Millegipärast mina. Eksisime sellega, et kasutasime lõikeid, mis olid mõeldud naistele, kelle pikkus on 175 cm. Tavainimestele need ei sobi.”

Kellel on Eestis praegu tippistuvusega lõiked? „Ma ei teagi. Oleme mitmetest stuudiotest neid sisse ostnud, kuid kõik on viletsad. Vaid Pohjanheimo on väga tõsiseltvõetav. Olen nüüd kaasanud kaks konstruktorit väljastpoolt maja,” kirjeldab mees.

„Meeste toodetega on lihtsam – panen need ise selga ja lasen niikaua parandada, kuni tunnen, et ese istub seljas. Kui võtsime naiste peale uued inimesed appi ja hakkasime näiteks varrukaääri muutma, nägin ka meeste toodete puhul neid vigu, mida enne ei tähele ei pannud.”

Raivo Holmi disainimärksõnad? „Klassikaline, lihtne, pigem vähem kui rohkem elemente. Detaile näeb lähedalt, aga 15 meetri pealt neid ei erista. Meie toode on maitsekas, stiilne ja moekas. See peaks kestma ega tohiks ära tüüdata.”

Ühe mehe šõu

Raivo Holm on Eesti moemaailmas fenomen – ta on rõivatööstuse omanik, tegevjuht, brändijuht ja disainer ühes isikus. „Minu disain erineb disainist, mida tehakse suurtes kontsernides, kus keegi räägib disaineritele, mida vaja teha on. Samal ajal pole suurtes kontsernides töötavatel disaineritel tihti hinnakujundusest isegi mitte aimu. Ma ei ole täheldanud, et sel moel sündinud tooted lettidelt ära ostetakse,” arvab Raivo.

„Kui ma disainin, tähendab see, et käin kogu tagala läbi – kauplused, messid, Pariisi suured kaubamajad… Oluline on tunnetada, kuidas on hinnad üles ehitatud. Kui sul head lahinguvälja ehk tunnetust pole, siis sinust head disainerit ei saa. Kui see tunnetus tuleb vaid su enda kauplustest, siis samuti ei saa,” on mees kindel.

Praegu on Raivo brändid esindatud Baltikumis, Soomes (mis on ka kõige suurem turg), Rootsis ja Šveitsis. Rahvusvahelistest kettidest on Raivo loodu müügil Stockmannis. Müük Venemaal on lõppenud ja Raivo sõnul olid ohumärgid olemas juba enne Ukraina kriisi algust – näiteks lõppesid ettemaksud. Parasjagu kombatakse ka uut, Saksa turgu.

Suurimateks konkurentideks peab Raivo Bugattit, Pierre Cardini, Oratoppi, aga ka näiteks Bossi. „Müüme hästi seal, kus Boss on kõrval – see on meile toeks, sest kvaliteet on sama, aga meie suudame pakkuda paremat hinda. Kui tuleb hinnatundlik ostja, kelle raha on piiratud, eelistab ta meid. Rootsis toimub sama Pierre Cardiniga – rootslane hindab kvaliteeti ja kuna meie vill tehakse Euroopas, Cardini puhul aga kusagil mujal, on meil selge eelis,” kirjeldab Raivo.

Eesti turg on Yeari ja Year by Raivo Holmi jaoks pigem väike, siin müüdud esemed moodustavad käibest napi 20 protsenti. „Siin ei ole teadlikku business-klassi ja Eesti turg on täis. Paljud ei lähegi Kaubamajja seda hallirivi vaatama – musta ja halli on pakutavast 90 protsenti,” mõtiskleb Raivo ja lisab, et järgmine loogiline samm võikski olla oma mõõdupoe avamine.

Suurimad väljakutsed

„Suurim väljakutse on rahastus,” on Raivo konkreetne. „Tulles koolipoisina naivistlikult spordimaailmast, kus saadi treenimise eest palka, tekkiski tunne, et elu on kui muinasjutt. Reaalsus on aga see, et isegi Stockmanni rahvusvahelised tellimused ei anna Eestis pangale laenuks katet. Sel põhjusel tuli firma enamusosa müüa soomlastele – Eestist ei saanud laenu, Soomest aga sai,” jätkab ta.

„Jutt meie eksporditugedest on suuresti muinasjutt. Kredexiga rääkides tuleb kiirelt välja, et see teenib riigile intressi, samal ajal kui finantsseisud ettevõtetes on rasked. Kahjuks meie riik ei mõtle sellele, et ettevõtted maksavad riigile makse," arutleb Raivo ja märgib, et praegu on hakanud riik mõistma, et ettevõtteid on vaja toetada. Mõni aasta tagasi seda veel ei olnud. "Kuue aasta jooksul Moskva messil käies saime teada, et Soome riik maksis osaliselt kinni iga-aastased messikulud, lisaks Moskvas aastaringse showroom’i rõivamüüjatel. Nad annavad endale aru, et kui inimesed on tööl, tulevad ka maksud sisse.”

Raha peabki ta ainukeseks hädaks, millega on pidanud pidevalt vaevlema. „Tootmiskrahhe või muid põntse pole olnud, sest olen ise kogu aeg nii-öelda käed küljes.”