Kadi: Sovetioludest tingituna oli mu noorpõlve garderoob vähemalt pooles mahus ise õmmeldud. Seal oli nii tõelisi pärle kui ka täielikke jubedusi. 1985. aastal tundus täiesti okei liikuda jahedatel suveöödel ringi põllutöölise sinises puhvaikas. Paralleelselt läbisin üsna kiiresti ka koolidiskode pusa-teksaperioodi, killerkontsa-tibi ja keemilise loki perioodi ning 90ndate spordirõivaste perioodi. Hiljem olen järjest enam kandnud igasuguseid kleite ja seelikuid ning igal võimalusel võtan kasutusele stiili, mis kaldub kuhugi büroo-bohotšiki valdkonda.

Usun, et minu ja Keiliti stiilides on üksjagu sarnasusi. Hea on samas mõõdus tütrega riideid vahetada, aga samas olin rahul, kui minu kingad enam Keilitile jalga ei läinud. Kuid tema ei kanna veel kontorikleite ega mina nii palju kampsuneid. Ka jooksutossud on mul põhiliselt ikka