Projekt “Õnn”

Kui kõik on pealtnäha hästi, on raske tunnistada, et tegelikult ma pole õnnelik. Aga kuidas hakata õnnelikuks, kui millestki alustadagi ei oska? Nagu vanarahvas ütles: “Igaüks on oma õnne sepp”. Üleöö ei juhtu midagi, mõne kuuga aga küll.

2015. aasta suvi. “Beibi, mis sinuga juhtunud on?!” Geisõprade võlu ja valu on see, et nad on hirmus otsekohesed. Ühmasin, et kõik on korras.

“Sa pole üldse õnnelik!” järgnes sekundi murdosa pärast.

Naeratasin kohusetundlikult ja mõtlesin, et okei, paar lisakilo – kas tõesti paistab see siis nii välja?!

Pool aastat hiljem, kui päevad enam pillimata õhtusse ei jõudnud, hakkas ka mulle endale tunduma, et olgu mis on, aga õnn see küll pole. Näiliselt nagu polnudki midagi viga, aga mõtted läbisid peas mingi muserdava filtri ja jäid sinna siis passima nagu kanad õrrel.

Ei jäänud muud üle kui otsustasin, et hakkan täie tõsidusega oma elu õnnelikumaks muutma. Ja kirjutan sellest loo.