Kokkupõrge eluga
Täiesti tavaline päev, tehniliselt korras auto, õigesti valitud sõidukiirus. Ja siis äkki – pauk! Kristiina* (37) jagab meiega, kuidas see sekundi murdosa muutis järgnevaid aastaid tema elus.
Väljavõte liiklusinfost: 24. oktoobril 2011 kella 15.44 ajal toimus liiklusõnnetus Järva maakonnas Imavere vallas Tallinna-Tartu-Luhamaa maantee 103. kilomeetril, kus sõiduauto Volvo põrkas kokku sõiduautoga Škoda Octavia. Kokkupõrke tagajärjel hukkus Volvos kaassõitja. Mõlema auto juhid ja Škoda kaassõitja toimetati haiglasse.
“Mäletan seda päeva väga hästi. Läksin hommikul tööasjus Tartusse. Sisetunne oli imelik, aga otsustasin ikkagi samal päeval Tallinna tagasi sõita.
Enne Mäo risti keeras üks vastutulev auto järsult minu sõidusuunda. Miks ta nii käitub, kui ta kellestki ei möödu?! Viirastus? Ja siis käis pauk. Kõik juhtus nii kiiresti, et reageerida õieti ei jõudnud.
Teadvusele tulin enne, kui keegi minuni jõudis. Esimene mõte: pean autost välja saama! Kusagilt oli meelde jäänud, et avariiline auto läheb tõenäoliselt kohe põlema.
Üritasin oma murdunud käega ust avada. Mind tabas šokk – ma ei saa end päästa! Siis lähenes üks meesterahvas, kes uuris mu olukorda ning rahustas, et juba võetakse akut maha. Keegi helistas kiirabisse. Keegi liigutas istet tahapoole, sest jalg oli pedaalide all kinni, ja see oli jube valus.
Appirutanud mees küsis, kas tahaksin kellelegi helistada. Telefon oli tavapärases kohas, ainult et akuta. Ühe käega panin aku tagasi, kuid numbritele pihta ei saanud, sest tugev põrutus oli silmanägemist häirinud. Kuna mehe number oli mul peas, lasin talle helistada. “Minuga juhtus autoõnnetus. Kõik on katki,” mäletan end ütlevat.
