“Ma annan sulle andeks, ema!”

Emad armastavad oma lapsi tingi­musteta. Aga mida teha siis, kui emaarmastust napib? Katrin Ahlberg teab.

Depressiivne Eesti väikelinn, kus poe taga tinutavad kohalikud kalevipojad, kus ilus noor naine saab erinevate meestega mitu last, kus lapsed on näljas, paljad ja räpased, kus alkohol ja vägivald on rutiin, tundub kauge ja heidutav. Kuid on sellele vaatamata ehtne. Suur osa lastest, kes sellisesse keskkonda sünnivad, ei pääse nõiaringist iial välja, kuid õnneks on erandeid.

Väike, blond ja suure naeratusega Katrin Ahlberg (32) istub kohviku aknaaluses lauas ja lonksab vett. Taustaks mängib – nii irooniline kui see ka ei tundu – südamlik “Kodulaul” Nukitsamehe-filmist.

Kallistamisnäljas

Katrin meenutab lapsepõlve Lõuna-Eesti külakeses vähem vastumeelselt kui varem. “Mind ei kallistatud eriti, vähemalt ma ei mäleta seda,” astub ta esimese sammu minevikku. Ema sünnitas oma esimese lapse Katrini vaevalt 20aastaselt – üksikemana. Vanaemad ja vanaisa olid küll hoolitsevad, rääkisid lugusid, õpetasid tööd tegema, aga kallistamise peale ei tulnud. Katrin oli väiksena suures hellusenäljas: “Olin nii viha täis, aga ma ei saanud sellest ise aru. Võisin inimesi solvata, ise seda mõistmata,” tunnistab naine.