Karolin lõpetas Tallinna Mustamäe gümnaasiumi 1999. aastal ja EKA moedisaini osakonna 2004. aastal.


Foto: erakogu

Milliseid rõivaid sa kandsid?

Gümnaasiumi lõpetamisel kandsin musta kehasse töödeldud kleiti. Armastasin tol ajal kontraste, seega pastellid jäid valikust välja. Must tundus värv, millega rõõmsast massist eristuda ja mis kandis edasi minu tolle aja mässumeelsust. Kleidi õmblesin ise, sest riiete disainimine ja teostus oli minu jaoks koos parima sõbranna Eloga tolle aja hobi number üks.

Ülikooli lõpetamisel kandsin hoopis pükse ja pluusi. Kuna EKA lõpetamine oli korraga nii rõõmus kui ka kurb sündmus (see kool oli justkui mu teine kodu), siis selleks ma end väga pidulikult üles ei löönudki. Mäletan, et hakkasin riietusega tegelema alles paar tundi enne lõpuaktuse algust.

Milliseid aksessuaare sa kandsid?

Peale kingade mitte midagi.

Meik ja soeng – kas tegid need ise või usaldasid professionaali?

Nii gümnaasiumi kui ka ülikooli lõpetamise meigi ja soengu tegin ise. Gümnaasiumi lõpetamisel sai kindlasti määravaks mu pere majanduslik olukord. Meigile ja soengule raha kulutamine tundus tol ajal täielik kosmos.

Millised tunded valdavad sind praegu, kui oma lõpupilte vaatad?

Gümnaasiumi lõpupilte vaadates tuleb meelde tolle aja mässu­meelsus ja soov eristuda. Teadsin, et ajan elus ja kunstis oma rida ning mulle oli tähtis, et see paistaks välja ka välimuses. Seetõttu tundsin end lõpetamisel päris hästi, kuigi ilmselt paljud kõrvalolijad vaatasid, et issand, mis tüdruk!

Mis on sinu moesoovitus lõpetajale?

Jää iseendaks. Kõigepealt pead meeldima endale ja alles siis teistele – kuid sa ei pea meeldima kõigile!

Helen lõpetas Sõmerpalu põhikooli 2003. aastal, Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi 2006. aastal ja Tallinna majanduskooli 2010. aastal.

Milliseid rõivaid sa kandsid?

Mäletan, et põhikooli lõpetamine oli minu jaoks kuidagi eriti tähtis. Ootasin seda väga ja tundsin, et kui nüüd lõpetan, olen juba täiskasvanu. Läksime emaga Tartusse riideid ostma. Leidsin ühe roosa Bastioni pluusi, mis mulle tohutult meeldis, aga mille hind oli üle eelarve. Kuidagi sain ema nõusse ning ostsimegi pluusi ja seeliku ära.


Foto: erakogu

Sobivaid kingi ma samal päeval ei saanud, sattusin nende peale hoopis Võrus. Kingad olid tolle aja kohta tohutult kallid – 600 krooni – ja ma ei tea, kuidas mul õnnestus need osta. Ilmselt pidin suvel rohkem mustikal käima, et veidi raha tagasi teenida. Sain kanda oma tolle aja unistuste riietust ning olin tõesti rahul, eelkõige just kingadega.

Põhikooli ajal tegin tihti väga julgeid ja teistest erinevaid enesekindlaid valikuid. Klassivend meenutab siiani, kuidas just mina tulin esimesena kooli nõnda, et teksade peal oli valge rihm – tol ajal oli see väga ekstravagantne.

Keskkooli lõpuriiete otsimiseks läksime koos pinginaabriga Riiga. Leidsime poe, kus oli tohutult ilus valik, aga niivõrd kallis, et me ei saanud endale midagi lubada. Mulle meeldis üks kleit, aga kuulasin teiste arvamust, et see pole praktiline. Ostsin hoopis seeliku, millega ma hiljem siiski rahule ei jäänud. Kleidi ostmata jätmise otsust kahetsesin tookord veel pikalt.


Foto: erakogu

Kujutasin ette, et tahaksin koos musta seelikuga kanda korsetti. Leidsin sobiva kanga ja läksin Tartusse õmbleja juurde. Ilmselt polnud mul endal piisavalt selget visiooni, kuid korsett sai kohutavalt inetu ning lõpetamisele ma seda selga ei pannud. Hiljem ostsin sinna juurde hoopis valge pluusi. Kuigi käisin keskkooli ajal juba ametlikult tööl, piiras minu ostu­otsuseid ikkagi peamiselt raha. Pidin tegema oma võimaluste juures võimalikult head valikud.

Ülikooli lõpetamisel kandsin asos.com-ist tellitud suvekleiti. Tegu oli väga soodsa ostuga, usun, et kleit maksis mõnisada krooni. Kingad soetasin Batast. Kuna need olid päris nahast ja üpris kallid, 600 või 800 krooni, kaalusin pikalt, kas ikka teen selle väljamineku.


Foto: erakogu

Milliseid aksessuaare kandsid?

Ma ei ole kunagi väga suur aksessuaaride kandja olnud, lihtsalt põhjusel, et mul ei ole nende jaoks piisavalt head silma. Leian tihti ägedaid kõrvarõngaid ja kaelakette, aga mul ei teki hiljem visiooni nende sobitamiseks riietusega. Ülikooli lõpetamise päevaks ostsin endale kreemvalged kõrvarõngad ja käevõrud, mille leidmiseks käisin läbi terve Tallinna.

Meik ja soeng – kas tegid need ise või usaldasid professionaali?

Enne kõiki lõpupidusid käisin tõesti nii meikari kui ka juuksuri juures. Olen inimene, kelle jaoks on tähtsündmused olulised, seetõttu lubasin neil päevil endale veidi rohkem, et end erilisena tunda. Põhikooli lõpetamise jaoks käisin isegi esimest korda elus maniküüris ja olin tehtud küüne­maalingute üle äärmiselt õnnelik.

Ülikooli lõpetamise puhuks läksin meikari juurde, aga ma ei jäänud tulemusega rahule ning tegin kodus kõik ümber. Kuna mul on alati olnud meikimise vastu huvi ning tihti tegin meiki ka sõbrannadele, naersidki lähedased, miks ma üldse kellelegi raha maksin, kui ise endale sobiva meigi tegin. Arvan, et kindlasti on oluline usaldada meikarit – tema otsustab kliendi isiku­pära arvesse võttes, mis sobib kõige paremini. Kuid tähtis on öelda, kui midagi ei meeldi. Kehva meigiga on võimalik ilus ja noor inimene hoopis inetuks muuta.

Millised tunded valdavad sind praegu, kui oma lõpupilte vaatad?

Raske on uskuda, et nendest pidudest on juba nii palju aega möödas. Keskkooli lõpuriietust vaadates tuleb mulle endiselt meelde, kuidas kahetsesin mainitud kleidi ostmata jätmist, seetõttu soovitan kõikidel lõpetajatel jääda endale kindlaks – lõpetaja peab end hästi ja mugavalt tundma. Põhi­kooliriietus sobis tollesse aega suure­päraselt ning seda pluusi, kui see oleks pikem ja teist värvi, kannaksin ka praegu.

Mis on sinu moesoovitus lõpetajale?

Kolm mõtet. Paljastav ei tähenda kindlasti alati seksikat. Riietuses peaksid end hästi ja mugavalt tundma. Kontsakõrgusega ei tasu liialdada, kui sa ei ole harjunud kõrgeid kontsi kandma.

Milliseid rõivaid sa kandsid?

Gümnaasiumit lõpetades teadsin, et soovin lasta endale kleidi õmmelda, sest põhikooliaktusel kogesin iga lõpetaja õudus­unenägu – kandsin klassiõega samasugust kleiti. Pöördusin oma ideega Kaidi Kuuri poole ning valmis maani printsessilik türkiissinine plissee­kleit. Olen seda kandnud korduvalt! Sama kleit oli Hiinas missivõistlustel õhtukleidina mu sõbranna seljas.


Foto: JÖ

Ülikooli lõpetamise kleiti plaanisin pool aastat ette. Idee sündis koostöös moekunstnik Kätlin Haakiga. Tahtsin kindlasti avatud selga, lisandusid käsitsi tehtud vesiroositikandid. Haaki loomingust valmis loodusvalge kleit tüllist alaosaga. Minu jaoks oli see kui kunstiteos, mida kandes vesiroosid vaikselt sosistasid.


Foto: erakogu

Naudin väga eriliste sündmuste tähistamist ning minu jaoks on riietus oluline. Olgugi et kooli lõpetamine on kõigest üks päev, salvestub see igavese mälestusena. Väike, kuid põhjalikult kavandatud veidi ekstravagantne kostüümi­draama lisab mu ellu alati särtsu.

Milliseid aksessuaare eelistasid?

Kui mu lõpukleidid on olnud väga silmatorkavad, siis ehted olen juurde valinud tagasihoidlikud. Maani sinise kleidiga kandsin kõrvas Helen Valk-Varavini loomingust kuldseid rippuvaid putukaid, vesiroosikleidi juurde ei valinudki midagi. Mõlema kleidiga kandsin kontsaga kingi.

Meik ja soeng – kas tegid need ise või usaldasid professionaali?

Mõlemaks tähtsamaks lõpetamiseks usaldasin soengu professionaalile. Vesiroosikleiti täiendas juustes vesilaine. Nägin seda ajatult elegantset soengut tõenäoliselt mõnes filmis ja armusin. Ilusalong Intersalon vooliski mulle juustesse kauni laine. Meigi olen endale aga alati ise teinud ning pigem klassikalise – lainerijoon, hele huul ning rõhutatud põsed ja silmad.

Millised tunded valdavad sind praegu, kui oma lõpu­pilte vaatad?

Olen õnnelik, et nägin vaeva. Need kleidid jutustavad minu jaoks aastatepikkuseid koolilugusid. Fotosid vaadates tekib ikka ja jälle tunne, et olin sel päeval kui printsess.

Mis on sinu moesoovitus lõpetajale?

Usalda oma sisetunnet. Pole mõtet soetada kontsa­kingi või ekstravagantset kleiti, kui see tegelikult õnnelikuks ei tee. Peamine on end tunda mugavalt ja kanda seda, mis lõpetajat ennast defineerib.