Paelussidieet, ninamasinad ja näovalgendus: 10 šokeerivat Victoria-aegset ilutrendi, mis sandistasid naisi
Tulemuseks oli see, et 19.sajandil leiutati Inglismal hulgaliselt meetodeid, mis oleksid pidanud naisi loomulikena näitama. Tegelikult aga sandistasid paljud neist võtetest naiste keha ja kemikaalid tapsid nende organismi aeglaselt.
Näo valgendamine
Ekstreemselt kahvatud paled olid tol ajal iga naise unistus. Kõrgemasse ühiskonnakihti kuulunud daamid soovisid, et nad näeksid välja piisavalt jõukad, et mitte põletava päikese käes tööd teha. Ideaalis pidi nahk nii valge olema, et kumaks kui läbi – veenid pidid paistma läbi naha. Tol ajal olid paljud inimesed tõeliselt kiindunud surma ning arvasid seetõttu, et on ülimalt atraktiivne, kui naine näeb välja haiglase või lausa surnukahvatuna.
Selle saavutamiseks soovitati neil määrida nägu kokku oopiumiga, katta ööseks salatilehtedega ning seejärel hommikul nuuskpiiritusega pesta.
Arvati ka, et arseeniküpsiste söömise tagajärjel kaovad nahalt tedretähnid ja päikeselaigud, muutes naised seeläbi nooremaks ja atraktiivsemaks. Kusjuures juba tol ajal teati, et arseen on mürgine ja sõltuvust tekitav, kuid ilu nimel ei hoolitud millestki.
Juuste põletamine
1800ndatel aastatel olid moes lokkis juuksed. Toonased lokitangid olid aga sellised, mida kuumutati lõkkes. Kui aga otse lõkkest võetud tangid liiga ruttu juuste külge keerati, tähendas see sõna otseses mõttest juuste põlema süütamist, mistõttu jäid paljud naised kiilaks. Isegi siis, kui oskused juuste lokitamiseks olid juba piisavalt head, “ehtisid” väga paljude naiste peanahka põletusarmid.
Naised ei suutnud erinevate asjade olemust omavahel kokku viia ning kasutasid juustes mitmesuguseid erinevaid harjamisvahendeid ja ravimeid. Juuste kasvu soodustamiseks soovitati näiteks juuste nuuskpiirituse ja vee seguga pesemist. Samas ei saadud aru, et kange nuuskpiiritus põhjustab hingamisprobleeme ja nahapõletust, silma sattudes ka pimedust.
Võrdsetes osades kokku segatud hiniinsulfaadi ja aromaatse tinktuuriga võideldi kiilaspäisuse ja põlenud kulmude vastu. Samas soovitati lokitange otseselt juustega mitte kontakti viia, aga paljud ei saanud sellest aru enne, kui oli juba liiga hilja (loe: juuksed olid juba põlenud).
Vere puhastamine
19. sajandi lõpus surid paljud inimesed tuberkuloosi ning surmaga puututi kokku üsna sageli. Samas peeti algavat tuberkuloosi põdevaid inimesi väga ilusateks. Kui tuberkuloosihaiged naised verd oksendasid, tõlgendati seda organismi puhastumisena, misjärel muutub nahk puhtaks ja valgeks.
Sageli soovitati naistel süüa nii vähe kui võimalik – et nad vaid nii palju jõudu saaksid, et elus püsiksid. Ka see nõrgestas naiste organismi. Hommikusöök võis koosneda vaid maasikatest, lõunaks lubati pool apelsini ja õhtuks mõned kirsid … Ja kes tõesti vastu panna ei suutnud, see võis rüübata natuke sooja puljongit.
Usuti, et ammooniumkarbonaat ja söepulber peavad kuuluma iga naise iluarsenali. Neid mürgiseid aineid määriti näole. Lisaks soovitati vere puhastamiseks iga kolme kuu järel tarvitada mitmesuguseid ravimeid, mis muutsid naised nii haigeks, et nad nägid välja nagu surmavarjud.
Ninamasinad
Paljud inimesed Victoria-aegsel Inglismaal olid oma ninade üle õnnetud – samamoodi nagu kaasajalgi. Aastaid enne plastilise kirurgia meetodite kasutuselevõttu tootsid mitmed firmad ninamasinaid. Need metallist asjandused kinnitati inimese näole lootuses, et nina muutub pehmele ninakõhrele surve avaldamise tagajärjel väiksemaks ja sirgemaks kui enne.
Ninamasinaid müüdi päris edukalt. Leiutati isegi selline variant, mis hoidis vedrude abil metallist konstruktsiooni paigal nii, et inimene sai masinat kanda terve öö või ka päeva. See pidi siis nina atraktiivsemasse vormi suruma.
Paelussidieet
Korsetid olid naiste taljede peenemaks pigistamisel väga populaarsed. Et kehakaalu kaotada, neelasid mõned naised teadlikult paelussitükikesi. Neist arenes paeluss, mis kinnitus makku ning sõi ära kogu sinna sattunud toidu.
Kui dieet lõppenuks kuulutati, võeti sisse tablette, mis pidid paelussi tapma. Kuid usuti sedagi, et kui istuda avatud suuga piimamannergu ääres, ronib paeluss ise kõhust välja. Olgu kuidas oli, aga on teada, et paelussid võivad kasvada kuni üheksa meetri pikkuseks. Ja isegi kui kehakaal langes, võis selle kummalise dieedi pidamise ajal lihtsalt ära lämbuda.
Dr Meyers Sheffieldist leiutas riista, millega paelusse inimese maost eemaldada. Tegemist oli toiduga täidetu metallist silindriga, mis lükati makku söögitorust. Patsiendil ei lubatud paar päeva süüa, see pidi sundima paelussi silindrisse toituma suunduma. Teoorias nägi siis asi välja nii, et kui paeluss oli torusse kolinud, tõmmati see koos ussiga söögitoru kaudu taas maost välja. Kahjuks surid paljud patsiendid selle protseduuri ajal lämbumise tõttu.
Surmavad belladonna silmatilgad
Lisaks surnusarnasele näovärvile olid paljude tuberkuloosi põdevate naiste silmad vesised ja pupillid laienenud. Armunud inimeste pupillid usuti samuti laiemaks muutuvat. Victoria-aegsel Inglismaal peeti selliseid silmi ülimalt ilusaks. Ning nende saavutamiseks kasutasid naised belladonnat sisaldavaid silmatilku, mida saadi samanimelisest taimest.
Tegemist on ülimalt mürgise taimega. Juba paari marja või lehe tarvitamine võib lõppeda surmaga. Väiksemates annustes tekitab belladonna kõhulahtisust ja nahalöövet, turseid ning isegi silmanägemise kadumist. Naised olid neist ohtudest teadlikud, kuid kasutasid mürki sellest hoolimata.
Vanuigi tilgutas endale belladonnat silma ka kuninganna Victoria ning sai väidetavalt seetõttu lahti silmakaest. Kae küll tegelikult ei kadunud, kuid tema nägemine paranes seetõttu, et pupillid laienesid. Ja nii ta kasutaski tilku edasi, keeldudes kirurgilisest abist.
Tappev suuhügieen
Hingeõhu halva lõhna peletamiseks ja hammaste lagunemise peatamiseks „happelise mao“ (kaasajal nimetatakse seda tervisehäiret gastroösofageaalseks refluksiks) korral soovitati juua vedelikku, mis segati kokku klaasitäiest veest ja teelusikatäiest nuuskpiiritusest. Hammaste puhastamisel pidi abi olema kõrbenud leiva või söepulbriga hõõrumisest kaks korda päevas.
Kui mõni hammas valutama hakkas, tuli suud loputada brändist, kampripiiritusest ja mürrist segatud suuvedelikuga. Samas teame tänapäeval, et kuigi kampripiiritust kasutati haavade desinfitseerimiseks ja hõõrdunud kohtade aurutamiseks, võib selle alla neelamine lõppeda surmaga.
Hambavalu leevendamiseks sai apteegist osta kokaiinikompvekke. Nendega raviti ka külmetust ja köha. Loomulikult olid need kommid populaarsed, sest enda teadmata sattusid inimesed neist sõltuvusse.
Keemiline juuste eemaldamine
Täiesti kindlalt usuti, et kui juuksekarvad välja kitkuda, siis kasvavad nende asemele jämedamad ja tumedamad karvad. Loomulikult ei vasta see tõele.
Karvade kitkumiseks kasutati erinevaid mooduseid. Sageli asendas pintsette või raseerimist näiliselt ohutu puujuurte pulbrist valmistatud pasta, millega juuksed lihtsalt maha hõõruti.
Kuid kõik meetodid polnud siiski nii süütud. Võis püüda ka kaks kärbest ühe hoobiga, valgendades käsivarsi ja eemaldades juuksed (mõlema puhul kasutati sidrunhapet, millega valgendati ka puuvilla ning loputati üle äädikaga). Seda tuli teha avatud akna all ning kaasas käis hoiatus, et kemikaal võib nahalt ja peast ära aurata, kui see jätta sinna liiga kauaks.
Elavhõbe ja seatina lauvärviks
Üldiselt kombekad naised tol ajal lauvärve ei kasutanud. Kuna taheti välja näha võimalikult loomulik ega olla nagu “langenud naised”, keskenduti peamiselt jumele.
Meiki kasutati väga tagasihoidlikult, peamiselt kulmude kujundamiseks ja täitmiseks. Silmade ümbuses kasutati nende esiletoomiseks enamasti kodus valmistatud kreeme. Mõned julgemad naised katsetasid ka pruuni lauvärviga, mida valmistati purustatud kohviubadest ja kreemist.
Kauplusest osteti lauvärve väga harva. Kui prostituut või mõni hulljulge daam mõnel erilisel puhul siiski lauvärvi laugudele kandis, oli tihti tegemist surmava keemiakosmeetikaga. Lauvärvid sisaldasid punast ja valget seatina ja elavhõbedasulfaati, antimoni ja kinaverpunast. Kõik need mürgitasid keha ja ka vaimu (elavhõbe).
Arseenivannid
Tolleaegne tuntud näitleja Lola Montez jagas sageli praktilisi ilunõuandeid, ta kirjutas isegi sellekohase raamatu. Raamatus kirjeldab Montez, kuidas ta Böömimaal reisides nägi, et seal võtavad naised arseenivee vanne ja ka joovad sedasama arseeni sisaldavata allikavett. Kuigi ta tunnistas, et tegemist on äärmiselt ohtliku iluprotseduuriga, imetles ta nende naiste ilusat nahka. Ning selgitas, et kui kordu juba arseenivannide võtmist alustanud naised neid regulaarselt ei jätka, nad surevad.
Arseeni kasutati tavaliselt rottide tapmiseks ning seda oli apteegist lihtne osta. Kuid mitte ainult naised ei näinud arseenis potentsiaali – aastaid kasutasid mehed seda potentsi tõstmisel Viagra primitiivse aseainena.
Allikas: listverse.com
