“Kui elu on antud, tuleb elada kirega!”

Pikk plisseeseelik voogab 37aastase naise sammude taktis. Kuid aasta tagasi lamas rahvusvahelise ettevõtte turundus- ja kommunikatsioonijuht haiglas ega teadnud, kas ta iial enam kõndima hakkab.

“Eelmise aasta märtsis sõitsin Alpides lumelauaga, kukkusin ega suutnud enam tõusta. Mind toimetati helikopteriga haiglasse, kus sain mõne päevaga “jala alla” ja lendasin tagasi koju Eestisse. Kuna olin kukkunud otseti, laup vastu maad, siis mu pea valutas tihti. Läksin perearsti jutule, tema soovitas rahulikult kodus istuda.

Nädal hiljem, 15. märtsil – oli laupäeva hilisõhtu vastu pühapäeva – tundsin äkki, et nüüd on midagi valesti. Palusin 11aastast tütart, et ta voodi ära teeks, ja heitsin korraks pikali. Kui kaua paneb laps tekikotti teki ümber? Umbes kümme minutit? Sain aru, et olin selle aja lamanud teadvuseta. Tõusin ja üritasin kõndida, toetudes vastu seinu. Mu kass tajus, et midagi on juhtunud, püsides mu küljes nagu takjas, ja mind tabas paanika. Oli südaöö, kui helistasin arstiks õppinud sõbrannale, kuid ei saanud teda kätte. Järgmisena helistasin kiirabisse, kus sain pahandada (“Millal te kukkusite? Miks te alles nüüd helistate?!”). Saabunud kiirabiarst jätkas pahandamist, käskis mul tõusta ja kanderaamile heita. Ütlesin, et ei suuda... Kõige kurvem, et samal ajal seisis mu kõrval nuttev laps: “Ema, mis minust saab?!”