Juba 15aastasena pidi Põltsamaalt Tartusse õppima läinud neiu iseseisvalt ära majandama, sest tema ema oli südamehaiguse tõttu siitilmast lahkunud ja isa selleks ajaks juba pensionile jäänud. Nii korjas Karin suviti Soomes maasikaid ja koges varakult, et kui ise vaeva näha, on kõik võimalik.

“Eks ma olen mõnikord kurb, et pidin liiga ruttu täiskasvanuks saama, mu lapsepõlv jäi lühikeseks. Alles nüüd võin öelda, et kõik asjad edenevad, mul on teatud turvatunne. Ma tean, et saan igal juhul hakkama ja edasi võib minna ainult paremaks,” tunnistab ta. Ning näib, et muretut nooruspõlve, mis omal ajal liigse asjalikkuse tõttu ehk läbi elamata jäi, saab naine endale nüüd lõpuks ka lubada. Elu nautimiseks ei ole kunagi liiga hilja!