Nahahaiguste ravimist luksuslikuks pesuvahendiks: tutvu seebi värvika ajalooga
2800 eKr keetsid babüloonlased rasva ja tuhka, et luua vahend, millega pesta riideid ja nõusid. Järgmisena soovitas Kreema füüsik ja arst Galen kasutada seepi nahahaiguste raviks.
1200: Umbes sel ajal valmistasid hispaanlased ja itaallased kitserasvast ja pöögi koorest esimese seebi. Hispaanias Castile’is lisati seebile oliiviõli ja valmis esimene valge seep.
1712st kuni 1853nda aastani koguti Inglismaal seebi pealt makse, sest tegemist oli luksustootega.
1863. aastal kirjutas Procter & Gamble’i keemik James Gamble oma päevikusse: “Ma valmistasin täna vee peal hulpiva seebi. Ma arvan, et teeme kõik seebid edaspidi sellised.” Seda ideed hoiti aastaid riiulil, kuni ettevõte andis välja Ivory-nimelise seebi ja reklaamis seda sloganiga: “See hulbib.”
1927. aastal lõid Ameerika seebitootjad n-ö puhtuse instituudi, hirmus, et autode, sillutatud teede ja elektri levik muudab inimesed puhtamaks. Instituut alustas koolides hügieenikampaaniaid julgustades igapäevaselt end pesema.
1930. aastal käivitus USAs raadiosaade “Painted Dreams”, mis oli esimene seebiooper. Miks? Sest saate suurimateks sponsoriteks olid seebi- ja teiste puhastusvahendite tootajad.
25 dollarit nõudis Wisconsinsi kohtunik Harvey L. Neelen välja naiselt, kes 1953.aastal roppude sõnadega karjus. Lisaks soovitati naisel suud seebiga pesta, et halvast kõnepruugist vabaneda.
50 protsenti Audrey Hepburni ilust võlgneb naine oma sõnade järgi oma emale.
50 protsenti võlgnes ta Erno Lazlole (kuulus nahahooldusspetsialist, kes lõi Surnumere mudast seebi).
64 protsenti naistest pesevad oma käsi vähemalt kuus korda päevas.
48 protsenti meestest teevad sama.
33 inimest said tüüfuse, süües koka “Tüüfuse Mary” Mallon’i poolt nakatatud toitu aastatel 1906 – 1907. Üsna pea hakkasid restoraniomanikud nõudma töötajatelt enne tööle asumist käte pesemist.
