MUUTLIKUD TRENDITUULED: Kes ja mis mõjutas Eesti moeelu 25 aastat tagasi?
Eesti taasiseseisvumine 1991.aastal oli märgilise tähendusega kõikidele majandusharudele, sh kohalikule moetööstusele, mis Venemaa rahastuse ärakukkudes endisel kujul kokku varises. Ühe ajastu lõpp tõi kaasa aga uued tegijad ja trendid, muu hulgas tõi moeärinaine Enelin Meius Sakala keskusesse oma kollektsiooni näitama moemaailma l'enfant terrible'i Paco Rabanne'i.
Seni oli Eesti moeelu suuresti reguleerinud Tallinna Moemaja. Tänane HINT Design moekunstnik, Eesti moekunstnike ühenduse juht ja Tallinna Moemajas kunstnikuna töötanud Anu Hint meenutab, et moemajas olid peamisteks suunanäitajateks rahvusvahelised ajakirjad nagu International Textile, Vogue ja Elle. “Läänelikud üritasime alati olla, vabad ka, vähemalt moedemonstratsioone kavandades, sest me ei pidanud arvestama demonstratsiooni kollektsiooni müüdavusega. Igapäevaselt tegime mudeleid ettevõtetele, moedemonstratsioonid olid pidupäevaks.”
Kas võim piiras ka moeloomist? “Meie iseseisvuse peamiseks piirajaks oli peakunstnik, kes kõik mudelid üle vaatas. Tegelikult sõltusime peamiselt kodumaiste kangaste tootjatest, kangad osteti ju sel ajal kõik Eestist. Mudelite tootmise üle otsustas aga kunstinõukogu, kes arvestas peamiselt keskmise inimese vajadustega, nii jäid huvitavamad mudelid tihtipeale tootmata, sest osutusid liiga töömahukateks,” meenutab Anu Hint. 1991. aasta tõi moemajale kaasa vanemate kunstnike vallandamise – uueks kunstnikuks palgati Katrin Kuldma. Tallinna Moemaja kaubamärk müüdi neli aastat hiljem Kairi Vildersonile.
1991. aastal lahkus Anu Hint moemajast ja seda omal soovil – põhjuseks põnev pakkumine Enelin Meiuselt – teha Raimond Valgre eluloofilmile “Need vanad armastuskirjad” kostüümid. Enelin Meius oli filmi rahastaja ja hiljem moekunstniku tööandjaks kuni 1994. aastani.
Ajakiri Siluett, 1991. aasta suvemood moekunstnik Ivo Nikkolo nägemuses. Repro
Rahuaeg moes
Rahutute aegade ja suurte sündmuste taustal manitseti moehuvilisi ennekõike kokkuhoiule. Kvartaalselt ilmuva Silueti 1990nda aasta viimases numbris kirjeldab Mari Kanasaar 1991. aasta suvetrende sõnadega “Uus moefilosoofia püüab vältida põhjendamatule raiskamisele õhutamist. Keegi ei tõtta enam iga sesoon oma garderoobi välja vahetama. Seda ka siis, kui see võimalik oleks. Praeguses moes on palju seda, mis juba aastaid pidevalt või siis väikeste vaheaegadega populaarne on olnud. Näiteks teksastiil ning armastus etno- ning retromoe vastu.” Suvise moe baasiks ennustati klassikalist, sportlikku ja mugavat rõivast, liialdatult laiaõlgsed ja kohmakad 1980ndad olid kui mitte veel täielikult möödas, siis peagi möödas. Kõlab ka 25 aastat hiljem hästi, kas pole?
Ajakiri Siluett, 1991. aasta suvemood. Repro
Roki- ja festivalibuum
Noortemoe osas märkis Mari Kanasaar “äärmist lihtsust, must-valget värvikontrasti, miniseelikuid ja üliliibuvate elastsete materjalide populaarsust”. Kuna maailmas saavutas 1991. aastal oma teise albumi “Nevermind” esimese singliga “Smells Like Teen Spirit” peadpööritava edu Nirvana, levisid grunge- ja rokimeeleolud ka meile ning kestsid kuni diskoajastu saabumiseni kümnendi keskel. Kümneid tuhandeid rokijanuseid noori liitis iga-aastaselt kodumaine festival Rock Summer, mis 1990. aastal jäi poliitilise ebastabiilsuse ära (festivali suuruse kohta annavad tunnistust esinema lubanud tulla artistid nagu Sinead O'Connor ja The Cure). Aasta hiljem, 1991. aastal toimus järjekorras kolmas Rock Summer, kui 19.–21. juulini astusid Lauluväljakul üles üle 30 artisti, peaesinejateks Jethro Tull ja Yellow Submarine “G“. 1987. aastal loodud ansambli Terminaator solisti ja eestvedaja Jaagup Kreem ütleb, et Rock Summeril esinemine oli ansambli jaoks oluline verstapost. “Meeleolu oli ülev – nagu ka slogan ütles, et see on kohtumispaik. Ja nii see ka oli. Kümned tuhanded inimesed, väga lahedad välismaised bändid, see kõik lõhnas uudselt, lõhnas vabaduse järgi. Elu oli lill, mured jäid festivali värava taha.”
Ta lisab, et just pärast 1991. aasta Rock Summeri B-laval esinemist sai Terminaator tuule tiibadesse. Neli aastat hiljem, kui bändil ilmus esimene CD “Minu väike paradiis”, esineti juba pealaval. “Siis oli lõplikult selge, et see on mu kutsumus. Ma ei ihanud enam midagi muud peale selle töö...”
Muusikute mässumeelsus nii muusikas kui välimuses nakatas paljusid noori, kes hakkasid üksmeelselt kandma teksapükse, tagisid, t-särke ja ketse. “Mulle ei ole kunagi meeldinud, kui muusikud laval n-ö igapäevariietega käivad. Lasime enamasti oma riided õmmelda või tegime seda ise. Mul on siiani sellest ajast alles nahkpüksid, mis oli mu põhiline lavariie. Igasuguseid täpilisi-ruudulisi särke oli ka kapis hulgi. Ka kõik teksad sai puruks kulutatud, et ikka äge oleks. Kõiksugu kulinaid oli muidugi ka. Eks meie suured eeskujud olid Billy Idol, Guns n Roses, Motley Crüe, Aerosmith jt – vaatasime, mida nemad kandsid ja eks püüdsime ise ka midagi sarnast leida. Poodidest meil ju suurt midagi saada polnud,” meenutab laulja.
Allikas: Laupäevaleht LP
