36 küsimusega armumiseni!

Hiljuti soovitas keegi, et kogu elu peaks veetma armastades. Ja armudes – sõpradesse, lastesse, heatahtlikesse võõrastesse. Ja keegi teine soovitas armumiseks küsida need 36 küsimust.

Eelmisel aastal äratasid avalikkuses tähelepanu tunnustatud psühholoogide 36 küsimust, millele vastanud laboris teineteisesse enamikul juhtudel ära armusid. Põhjus? Intiimsed küsimused ja neile vastamisest tekkiv haavatavus lõid läheduse kiiremini. Maailma meedia läks pöördesse ja korraldas palju edukaid, aga ka absurdseid eksperimente. Nüüdseks on kuulda juba lugusid paaridest, kes toona esimesel kohtingul need küsimused küsisid ja nüüdseks abielus on. Viskasin aasta tagasi minagi küsimustele pilgu peale, aga kuna olin kindlas suhtes, siis kehitasin üksnes skeptiliselt õlgu.

Esimene võimalus

Pärast kuus aastat kestnud suhet leidsime elukaaslasega, et peaksime lahku minema. Elasime küll koos, aga mis meid peale olme üldse sidus? Me ei arutlenud enam maa ja ilma üle, vaid üksnes lahendasime igapäevaseid probleeme. Samas teadvustasin, et olime mingil põhjusel ju pikalt koos püsinud. Kutsusin kallima võimalik-et-viimasele kohtingule mereäärsesse kohvikusse, kus algus­aegadel ühe toreda deidi veetsime. Võtsin kaasa 36 kurikuulsat küsimust – sest kui nende abil peaks ükskõik kellesse armuma, siis kas ka mitte enda kaasasse, sellesse mugavasse vanasse sussi?

Ning tõesti – see oli imeline! Tunned inimest nii palju aastaid, räägid temaga iga päev, jagad justkui iga seika oma elust… Aga ometi oleksid arvanud, et oma kõige hinnalisemaks mälestuseks nimetab ta midagi muud või et tuleviku kohta vastab ta hoopis teisiti, kui ootasid. Kõige suuremaks üllatuseks osutusid küsimused, nagu “Nimeta omadusi, mis sulle su kaaslase juures meeldivad”. Ilmnes, et ta tunneb mind läbinisti ja armastab külgi, mida ma enda juures meeldivaks pole pidanud.