Kas suhe vajab auditit?

Olles juba kaheksa aastat koos, sellest kaks abielus, otsustasime oma suhtele auditi teha. Kas suhtespetsialistid ütleksid, et meil on kõik tuksis? Kohe-kohe kärisemas? Või saaksime lihtsalt teineteise vastu veel paremad olla?

Mõte suhtele tervisekontroll teha tundus põnev, aga samas tekitas kohest kõhedust: äkki kaevub kihtide alt välja sajapealine lohe, kes seal pikalt uinunud on ning kellest me pärast enam jagu ei saa...

1. Paljastavad küsimused

Esimeseks proovikiviks sai Kärt Kase raamat “Suhteaudit. Käsiraamat paaridele”. 39 hingesoppi puurivat väidet (nagu “Me unistame koos” ja “Ma ei arva, et teisega on parem”), mille puhul mõlemad ausad olema peavad. Mida rohkematele küsimustele saab paar jaatavalt vastata, seda rohkem eeldusi on suhte edukaks jätkamiseks.

Sirvisin enne raamatu ise läbi ja pelgasin ees ootavat õhtut korralikult. Teadsin ju isegi, millistes punktides ma enim etteheiteid saama hakkan, ning juba ette tundus kaalukauss minu kahjuks kõvasti kreenis olevat. “Ma oskan andestada” – selles olen ma sama osav kui jaanalind lendamises. “Ma lepin sellega, kui asjad ei lähe alati soovitud viisil” – on arenguruumi. “Vajadusel lasen auru välja muul viisil kui partneri peal” – kui ma vastaksin, et jah, siis ma ilmselgelt valetaksin. Üks asi on ise teada, et sa suhtes must lammas oled, hoopis teine asi aga see kõik must valgel partneri silme ette tirida.

Algus oli sujuv: “Lasen teisel ennast aidata”, “Meil on piisavalt aega kahekesi olemiseks”... Teadsin, et keskpaigas tulevad mõned teemad, milles ma end enam nii enesekindlalt ei tunne (näiteks need, mis puudutavad minu isekust, kompromissitust ja äärmuslikku ratsionaalsust). Seetõttu oli suur minu šokk, kui abikaasa üksnes kinnitas, et tema arust on kõik kõige paremas korras. Lõpuks oli raamat läbi ning teemasid, mis pikemat arutelu nõudsid, vaid paar. Hämming.