Tahan kõike! Nüüd ja kohe!

Lähed närvi, kui sinu ees sõitev auto liigub teotempos? Või ohkad poejärjekorras, et kõrvalsaba (ja elu) läheb lihtsalt mööda? Jah, kärsitus võib tabada nii argiolukordades kui ka sellistel elu võtmehetkedel nagu “Kui kaua ma pean seda abieluettepanekut ootama?”.

Kärsitus võib olla nii innustaja, kes sind tegudele utsitab, kui ka pihku itsitav paharet, kes elu pea peale keerab. Tundub, et mida vanemaks saame, seda enam tuleb ette olukordi, kus me ei jaksa oodata.

Kui lapsena käivitasid kannatamatuse salapärased pakid jõulukuuse all (“Millal ma need lahti teha võin?”), siis täiskasvanueas on ahvatlusi kamaluga rohkem: olen terve aasta tööd rassinud – miks mind juba ei edutata? Kohting lõppes kahe tunni eest – miks ta pole mulle juba sõnumit saatnud? Ma olen kolm kuud trennis käinud, aga päästerõngas pole kõhu ümbert kadunud! Mis toimub?!

Miks ma ei suuda oodata?

Kärsitust uuriv filosoofiaprofessor Jim Stone on öelnud, et kannatamatust tuleb “tarbida” mõõdukas koguses: kui oled liiga kärsitu, võid teha tormakaid otsuseid. Kui aga oled liiga kannatlik, võid raisata elu valede eesmärkide tagaajamisele.

Stone’i sõnul käivitab kärsituse arusaamine, et eesmärgini jõudmine nõuab rohkem aega ja suuremat panust, kui algselt plaanitud. “Kui sa passid kodus ega pea midagi tegema, siis sa pole ka kärsitu. Kui aga istud restoranis ja ootad juba 50 minutit suppi, muutud rahutuks, sest sul oli eesmärk ja sa ei kavatsenud selle täitumist nii kaua oodata.”