Tapvad 19. sajandi moetrendid: surmavat arseeni kasutati nii kleitidel, kingadel kui ehetel

Victoria-aegses Suurbritannias oli arseen kõikjal. Kuigi see oli tuntud kui võimas surmarelv, kasutati odavat, naturaalset elementi nii küünaldes, kardinatel kui tapeetides, kirjutab James C. Whorton oma raamatus „The Arsenic Century: How Victorian Britain Was Poisoned at Home, Work and Play“.

Kuna see värvis kangad erkroheliseks, kasutati arseeni lõpuks ka kleitidel, kinnastel, kingadel ja kunstlilledel, millega naised kaunistasid oma juukseid ja riideid. Just peas kantavad pärjad need, mis tekitasid kandjatele kõige tugevamaid lööbeid. Kuid just nagu elavhõbedaga võõbatud kübaradki, olid ka arseeniga moeesemed kõige kahjulikumad nende valmistajatele, tõdeb Matthews David.

Loe veel: Plahvatavad kammid ja kergestisüttivad kleidid: 19. sajandi mood oli täis tapvaid ohte

Näiteks aastal 1861 oli 19aastase kunstlillede valmistaja Matilda Scheureri tööks lillede tolmutamine rohelise arseenist puudriga. Ta leidis oma lõpu läbi vägivaldse ja “värvilise” surma. Tal olid krambid, ta oksendas ning tema suust tuli vahtu, lahkamisel selgus, et tema sapp oli üleni roheline. Seda olid ka tema sõrmeküüned ja silmamunad. Nii tema kõhust, maksast kui kopsudest leiti arseeni.

Scheureri surmast ja kunstlilli tabanud täbarast olukorrast avaldatud artiklid tõstsid laiema avalikkuse teadlikkust arseeni moevaldkonnas kasutamise ohtlikkusest. Suurbritannias avaldati artikkel, kus kirjutati, et „arseeniga rikastatud rõivastega naine kannab oma seelikus mürki, millest piisab kõikide austajate surmamiseks pooles tosinas tantsusaalis“. 1800ndate keskpaigas ja lõpus hakkasid just sellised väljahüüded muutma laiema publiku arvamust surmavast rohelisest toonist.

Turvaline mood

Avalikkuse kasvanud mure arseeni osas aitas selle moest välja juurida. Skandinaaviamaad, Prantsusmaa ja Saksamaa keelustasid pigmendi, Suurbritannia mitte.

Arseeni unustamine kiirendas sünteetiliste värvide leiutamist. „Need tegid täieliku arseenist loobumise imelihtsaks,“ sõnab Elizabeth Semmelhack, Toronto Bata Show Muuseumi vanemkuraator.

See tõstatab ka tänapäeva moemaailma kohta põnevaid küsimusi. Kuigi arseeniga rikastatud kleidid on jäädavalt ajalugu, on niinimetatud „tappev mood“ ka tänapäeva maailmas suureks sõnaks. Alles 2009. aastal keelustas Türgi liivapritsitööd – tava, et teksarõivaid pritsitakse liivaga, et anda neile justkui moodsam, kulunud ilme. Seda seetõttu, et töötajatel, kes liiva sisse hingasid, arenesid tõsised kopsuhaigused.

„Tegemist on ravimatute haigustega,“ sõnab Matthews David. „Kui sinu kopsud on liiva täis, siis sa sured.“

Loe veel: Paelussidieet, ninamasinad ja näovalgendus: 10 šokeerivat Victoria-aegset ilutrendi, mis sandistasid naisi

Sellele vaatamata – kui ohtlik tootmismeetod keelustatakse ühes riigis, ning kui nõudlus sel moel valmistatud rõivaste suhtes on kõrge, kolib tootmine tavaliselt kusagile mujale. 2015. aastal leidis uuriv ajakirjandusväljaanne Al Jazeera, et mõned Hiinas asuvad tööstused kasutavad rõivaste viimistlemiseks endiselt liivapritsi.

1800. aastatel võisid mehed, kes elavhõbedaga võõbatud mütse kandsid või naised, kelle seljas hõljusid arseeniga kleidid ja aksessuaarid, näha Londoni tänavatel ilma igasuguse vaevata inimesi, kes neid esemeid lõid või lugeda neist kohalikus ajalehes. Globaliseerunud majandusmaailmas aga ei näe valdav enamus meist kunagi seda, missugused surmavad mõjud on meie moevalikutel teistele inimestele.

Allikas: National Geographic