Ma lihtsalt otsustasin, et saan disaineriks! Elasin varem Põlvas ja minu elus oli aeg, kus ma ei teinud kaua mitte midagi, lihtsalt mandusin. Ühel hetkel langetasin otsuse, et nüüd aitab. Kolisin Tallinna ja läksin õppima Euroakadeemiasse.

Kuna mul pole koolide vastu kunagi suurt kirge olnud, jätsin õpingud pärast aastat pooleli. Tegin hoopis valmis oma esimese kollektsiooni, mida esitlesin Tallinna moenädalal. Sealt edasi hakkas pall juba veerema.

Kust see disaineri-unelm tuli?

See on mul alati olnud. Aga kuna ma üldse ei õmble, siis tundus see natuke utoopiline: kuidas ma nüüd lähen ja hakkan disaineriks? Mulle on jäänud mulje, et kui mõni moelooja räägib oma teekonnast, siis tüüpiline stsenaarium on, et ta juba lapsena õmbles koos emaga ja sealt edasi kulges kõik loogiliselt.

Mis sai sinu jaoks otsustavaks tõukejõuks?

Olin nii kaua molutanud, et enam ei suutnud. Tundsin, et vajan väljundit oma loomingule. Teiseks soovisin väikelinnaelust edasi liikuda, otsida midagi põnevamat. Just seepärast, et ma ei teinud kaua mitte midagi, asusin ka nii suure hooga tegutsema – tegin kaotatud aega tasa.