Ära ampsa tüliõuna
Tülitsemine on nagu sport: selleks on vaja kirge, võistlusvaimu ja võidutahet... Ainult et vaidlemisel puuduvad mängureeglid ning alatute võtete pärast disklaffi ei saa. See on tõeline ekstreemsport, kus “meistritiitli” pälvib kõvem väitleja. Teise koha omanikul ei jää muud üle kui minna haavu lakkuma ja revanši ootama.
“Oleme harjunud vaidlema võidan-kaotan-stiilis, arvates, et teise võit tähendab automaatselt enda kaotust. Kaotada aga ei meeldi kellelegi. Hirm allajäämise ees loob seisundi, milles inimene on keskendunud enda kaitsmisele, mitte erimeelsuse lahendamisele,” ütleb nõustamiskeskuse Tark Süda suhtenõustaja Imbi Viirok. Ta lisab, et enamasti võetakse tüli käigus teemaks vaid fragment algsest põhjusest – muu tuleb kaasa minevikust. Nõnda võibki miks-sa-piima-jälle-välja-jätsid-tüli võtta kosmilised mõõtmed, eskaleerudes kiirelt kas-meil-tasub-üldse-kokku-jääda-aruteluks.
Merlin Paršin (24) ja Hans Elias (28) on olnud koos kolm aastat. Aeg on näidanud, et ka nende puhul kehtib põhimõte “tähtis on võit, mitte osavõtt”. “Enamasti kipuvad asjad meie vahel tuliseks minema äärmiselt mõttetutel teemadel. Lõviosa meie tülidest saavad alguse küsimustest stiilis “milline on parim strateegia pannkoogi ümberpööramiseks”,” tõdeb Merlin. “Emotsionaalne kiirendus nullist maksimumini on sekundite mäng. Äkitselt oleme mõlemad pannkoogi keeramise spetsialistid ning vallandumas on tõeline kirgede torm.” Hans nõustub: “Meil on tihti hambus väikesed, tähtsusetud asjad, mis viivad uste prõmmimiseni. Vahel tekib tüli ka sellest, et emb-kumb meist arvab, et teine on pahane. Üritades olukorda lahendada, kasvab sellest välja vaidlus, kuigi põhjust tegelikult pole.”
