Me ei tülitsenud elukaaslasega kunagi palju, aga suhte algusaegadel piisavalt, et panna minusugune vaikne romantik mõtisklema: kas elu armastus peabki olema keeruline? Kas tõesti pole kirg võimalik ilma kriisideta? Siis aga sattusime lugema USA psühhiaatri Russell B. Lemle tarkusi, mis olid meile kui ilmutuseks. Loodetavasti on neist abi sinulgi!

Appi, hädaoht!

Inimene on küll evolutsiooni käigus kõvasti arenenud, aga mõned asjad pole muutunud. Näiteks see, mis toimub meie kehades, kui satume hädaolukorda. Kuigi põhjuseks pole ründav mammut, vaid enda kallis kaasa, käivituvad ikka samad reaktsioonid: aju eritab kortisooli ja adrenaliini, hingamine ja südamerütm kiirenevad, hapnik ja suhkur saadetakse kehasse laiali ning tekib valmidus võidelda või põgeneda. Ratsionaalsus väheneb ning käitumist juhivad instinktid.

Oluline on ka see, et mitte üksnes mõtted ei mõjuta meie tundeid, vaid ka vastupidi: tunded mõjutavad mõtteid. Ning mõtteid mõjutab ka see, mis toimub keha füüsilisel tasandil.

Evolutsiooniliselt on kõik väga lihtne – et me ohule reageeriksime ja end kaitseksime, peab aju kõiki ähvardavaid olukordi kujutama hirmsamana, kui need tegelikult on. Reageerime ka väikestele hoiatustele nagu suurtele, sest parem karta kui kahetseda, eks? Ent kui džunglis möiret kuuldes plehku pista on hea mõte, siis lähisuhetes ei saa me alati oma instinkte usaldada.

Enamjaolt suhtenõustamisega tegelev doktor Russell B. Lemle on pannud kirja mõned levinud olukorrad, kuidas me kehad, emotsioonid ja mõtted meid eksitavad.

1. Ärevil olles usud, et selleks on põhjus.

Ärevusega üritab loodus sulle teada anda, et oled ohuolukorras. Seetõttu võid vahel olla veendunud, et partner on teinud midagi valesti, aga tegelikult ei pruugi su võrratu naiselik intuitsioon või terav kuues meel õigust rääkida.

Kui mu mees oli õhtuti sõnaaher ja sulgus endasse, võtsin seda alguses isiklikult, kuigi ta ütles, et on lihtsalt väsinud. Kartsin, et suhe on lõpusirgel. Paar aastat hiljem leidsin ka mina vastutusrikka ja stressirohke töö. Nüüd olin mina see, kes nii mõnelgi õhtul jutustada ega koos välja minna ei tahtnud – ja vahel isegi naeratada ei jaksanud.