Viiekümnendate lõpust hakkasid Eesti moeelus puhuma uued tuuled
“Kuna Eesti tarbekunstnike looming muutus tänu majandus- ja kunstiringkondade tegevusele küllaltki kiiresti nähtavaks, võib julgelt öelda, et just 1950ndate lõpus algas meie moeajaloos uus märkimisväärne periood,” ütleb EKA moeajaloo õppejõud Anu Ojavee. “Vaadeldav etapp erines sellele eelnenud raskest ja keerukast sõjajärgsest dekaadist poliitiliste pingete teatava leevendumise poolest. Muudatusi võimaldasid ka rahvusvahelise suhtluse elavnemine ning üleliidulist majanduselu ümberkohendavad reformid, mis andsid kohalikele ministeeriumidele vabamad käed.”
Kui kohalike ettevõtete nimistusse lisandus uus paljulubavate sihtidega üksus – Tallinna Moemaja. Teostus vahepeal aastateks bürokraatiamasinasse takerdunud kohaliku moekeskuse loomise idee, kirjeldab Ojavee. Töö Tallinna Moemajas oli prestiižne ja ahvatlev – see oli ainulaadne Nõukogude Eesti ettevõte, kus lisaks tootmiseks sobilike rõivanäidiste kavandamisele ja moelehekülgede kujundamisele loodi ka poodiumikollektsioone. Kaks korda aastas toimuvatest moedemonstratsioonidest sai ülivõimas publikumagnet.
Ojavee sõnul oli asutatud moekeskuse esimeseks otsustavaks väljakutseks nõukogude moeloomingu konkurentsivõime tõestamine Brüsseli maailmanäitusel, kuhu mindi selleks puhuks spetsiaalselt loodud kollektsiooniga. 1958. aastal lati kõrgele seadnud hõbemedal esitas kunstnikele uusi väljakutseid, kuid avas nii mõnegi ukse välismaailma ning võimaldas osaleda teistel sarnastel üritusel.
Sinelist mantel, taftkleidist pluusid
1933. aastal sündinud Eve-Mall Peets, kes töötas 33 aastat Eesti Ajaloomuusemis peavarahoidjana, meenutab 1950ndaid aastaid kui aega, mil ei priisatud. “Peale sõda oli väga raske, midagi ei olnud saada. Ei osanudki tahta. Ema muretses selle eest, et midagi seljas oleks. Mäletan, et ema tegi palju ise ja õmbles riideid ümber – väga palju oli kahest kangast kokku õmmeldud rõivaid. Täpselt ei teagi, aga kuidagi olid sõjast säilinud isa kaitseliidu sinel ja ema ballikleit… Isa vanast mantlist tehti mulle talvemantel, sinel värviti mustaks ja sellest sai õde omale mantli. Ema rukkilillesinise taftkleidi saatus oli aga selline, et saime õega endale pluusid.”
Kolmelapselises peres kasvanud proua meenutab, et läks 1940ndal aastal Tartu Õpetajate Seminari harjutuskooli, tehes katsed veel Eesti vabariigi ajal, kooli õppima asus aga juba Nõukogude ajal. Õpetajate Instituudi lõpetas Peets 1953. aastal ja suundus seejärel Tartu Ülikooli, mille lõpetas 1958. Samal ajal mängis ka ülikooli naiskonnas aktiivselt korvpalli, tulles isegi Nõukogude Liidu üliõpilasmeistriks. Sportlasena kandis ta ka palju Kalevi dresse, millega sai kooliski käidud – puuvillased ja kergesti välja venivate põlvedega. “Väga populaarne materjal oli bemberg. Käisime tihti ka kummeeritud mantli, dresside ja tennistega,” meenutab ta veel ja lisab, et tenniseid pidi regulaarselt hambapulbriga valgendama.
Peetsi isa oli ajakirjanik ja elas Rootsis (suri seal 1971), kuhu sattus Postimehe toimetuse evakueerumise tõttu. “Hakkasime paar korda aastas temalt (alates 1956. aastast) pakke saama. Mäletan selgesti, et esimeses pakis oli kolm kleidiriiet rayon – üks oli bordoopunane, teine helesinine ja kolmas rukkilillesinine. Veel oli seal kolm kampsunit, vennale ülikond ja mõned kombineed.” Peets meenutab, et kui vend uue ülikonnaga kooli läks, kutsus õppealajuhataja ema välja – milliseid riideid see poiss kannab?! “Ema siis selgitas, et isa saatis talle ja ei ole raha, et uut osta. Siis see asi lahenes, aga Rootsis olid siis juba kitsamad püksid moes.”
Naiste lemmik Siluett
Moemaja avamisest vaid aasta hiljem, 1958, ilmus esimene Silueti number. Siluett oli Nõukogude naisele heaks “sõbrannaks” ja teejuhiks – ajakirjas tutvustati nii moeajalugu kui kaasaegseid moesuundumusi, anti meigi- ja soengusoovitusi. “Mitmesugused näpunäited ja detailsed õmblemisjuhised kulusid paljudele marjaks ära, sest poodides nappis endiselt valmisrõivaid ja aksessuaare,” kirjeldab Ojavee.
Esialgse kahe asemel anti juba peagi välja aastas neli lõikelehega numbrit. “Lisandus hiigeltiraažiga venekeelne Siluett, mida loeti ka Nõukogude Liidus ja endistes idabloki riikides. Vaatamata nõudlusele ei võimaldanud suuremat kogust trükkida paberi kvaliteet. Samal põhjusel avaldati fotodest rohkem moeillustratsioone. Kunstnike peamiseks inspiratsiooniallikaks olid moemajja antikvariaadist ostetud välismaised moeajakirjad.”
Moeajaloo õppejõu sõnul vähenes ajapikku ka ideoloogiliste õpetussõnade osakaal tekstides, tsensuuri õpiti juba ajakirjanumbrit koostades vältima. “Alati see muidugi ei õnnestunud, toimetusele võis saada komistuskiviks mõni vulgaarsevõitu poos, keelatud värvikombinatsioon või kahtlane motiiv.”
1950ndate moetööstus
Viiekümnendatel keskenduti Eestis toodangu kvaliteedi parandamisele ning kaubavaliku laiendamisele. “Endisest suuremat tähelepanu hakati pöörama defitsiitsetest kaupadest unistavale tarbijale,” rõhutab Ojavee, “kerge see ei olnud, sest importkaup oli defitsiit ning suur osa toodangust liikus Eestist välja. Samas oli kohalik moetööstus sõltuv teiste NSVL-i vabariikide toorainest. Sellele vaatamata oli Baltikum moderniseerimise esirinnas. 1959. aastal loodi Väiksemate ettevõtete baasil meesterõivaid tootev õmblusvabrik Baltika, aasta hiljem valmis nende tänaseni käigus olev Veerenni tänava tööstushoone. Naiste valmisrõivaid õmmeldi V. Klementi nimelises õmblusvabrikus. Aluspesu tehti õmblusvabrikus Võit, kangaid, sukki ja sokke omaaegsest Rauaniidist välja kasvanud vabrikus Punane Koit, mantleid Virulases. Õmblustsehh oli ka tekstiilivabrikus Sulev, kus valmisid hommikumantlid. Õmblusvabrikud tegutsesid veel Pärnus, Valgas, Kiviõlis (alates 1958) ja Sillamäel (alates 1960). Tartus asus 1956. aastal tegevust alustanud triiksärgivabrik Sangar. Trikotaažesemeid valmistati vabrikus Marat. 60. aastate alguses asutati jalatseid valmistav Kommunaar ja nahkgalanteriikombinaat Linda. Tegutsesid ka mõned omal ajal oskustöölistele leiva lauale andnud kangavabrikud ja linakombinaadid, mis taasiseseisvumise käigus tegevuse lõpetasid.”
Allikas: Eesti Päevaleht
Artiklisari EV 100 nädalat
