Kas eestlane olla on uhke ja hää?

Aasta pärast tähistab meie kodumaa suurt juubelit. Mis tunne on olla täna­päeva maailmas tõeline eestlane? Kas valitsuse üle virisemise võiks asendada soki­kudumine? Kas rahvuskala võiks olla maitsvam kui teine eestlane? Tahaks ju loota!

Minu plaan on kuu kestva eksperimendiga välja selgitada, kui lihtne on oma elustiili integreerida tõeliselt eestlaslikke asju. Kohe meenuvad naljad, et Eesti kiirabi tunnuslause võiks olla “Aeg parandab kõik haavad” ning kord elanud üks eesti mees, kes armastanud oma naist nii väga, et oleks seda talle peaaegu öelnud.

Ent kui õige eestlane ma ise olen? Juuksed on mul Jõgeva kollase karva ning silmad rohekashallid kui sügisene meri. Minu juured ulatuvad Võru-, Pärnu- ja Saaremaale, kuigi isa poolt olen juba mitmendat põlve tallinlane – kangete Kopli kalurite järeltulija! Olen tantsupeol tuljakut tantsinud ning laulupeol kaare all Ruja “Rahu” kaasa lõõritanud.

Nõrgemaid külgi jagub aga ka: veimevakas laiutab mul tühjus, horoskoopidesse suhtun kõhklusega, suuskadel valmistaksin ETV spordi­toimetusele vaid piinlikkust, “Tõde ja õigust” olen lugenud kõigest ühe osa ja ilma üle porisen kahtlaselt harva.

Samuti on mulle vastukarva kannatuste kummardamine. Ei, elu ei pea koosnema vaid tööst, vaevast, rassimisest ja naabrist parem olemisest. Meie päevad oleksid palju kirkamad, kui Tammsaare oleks oma kuulsusrikkas lauses pisikese paranduse teinud: “Tee tööd, puhka veidi, ja siis tuleb ka armastus.”