Myanmari kullasära ja viletsus
Pärast reisi Myanmari, mis rohkem tuntud Birmana, ei soovita ma kellelgi alustada oma tutvust Aasiaga sellest maast. Sest pärast seda on latt nii kõrgel, et kipud iga järgmist riiki võrdlema just Birmaga!
Esimest korda tahtsime Myanmari minna juba kuus aastat tagasi. Siis aga oli sinna pääsemine keeruline – lennuliine, mis nii muust maailmast ära lõigatud piirkonda viisid, oli vaid mõni üksik ja piletid kallid. Nii lükkuski meie reis edasi, kuni ühel ilusal õhtul jäid internetis silma soodsad lennukipiletid ja tegime välkkiire otsuse – nüüd siis ongi õige hetk.
Ei jäta kedagi külmaks
Seljakotirännakuks ei olnud meil broneeritud hotelle rohkem kui esimeseks ööks. Selle veetsime lihtsas, kuid igati elamiskõlblikus kolmetärnihotellis Yangonis 30 euro eest. Turistid on riigis nüüd juba väga oodatud, hotelliehitus on täie auruga käima lükatud. Praegu on turiste aga ikka veel nii vähe, et iga välismaalast kohates ütled talle “Hello!”.
42kraadise kuumaga võiks ju võtta õhkjahutusega takso ja sõita otse kaheksa kilomeetri kaugusele Shwedagoni pagoodi, kuid oleme otsustanud, et läheme jalgsi. Tahame oma silmaga veenduda, et nii on, nagu räägitakse: niipea kui eelmine tempel seljataha jääb, paistab uus juba ees.
Jalutuskäigul tutvume viie pagoodiga – alustame Sulest, enne Shwedagoni jõudmist põikame viimasena läbi Maha Wizarast. Meid saadab aasiapärane lõhnade ja värvide kompott: tee ääres on sadu kohalikke, kes küpsetavad suures rasvakausis samosasid ja kevadrulle. Kui ühel pool teed võib näha kullapoodide sära, siis teisel pool keeb vilkalt hoopis teine elu – emad pesevad tänava ääres oma lapsi ja valmistavad potis elaval tulel süüa, õhtul keeravad nad sinnasamasse magama, katteks vaid õhuke tekk või tokkide külge kinnitatud kalts katuseks.
