Kui mul satub raamatukogus kätte suur värvifotodega “Kamasuutra” käsiraamat, suudan veenda meest katsetama. Võtame pikalt hoogu, viime lapse vanavanemate juurde ning veendume, et meil oleks piiramatult aega. Telefonid hääletuks. 3, 2, 1 – läks!

Kuidas see käib?

Ma polnud kunagi süvenenud, mis on kamasuutra. Teisel sajandil pani üks India ülik kirja mitmesaja aasta vanuse õpetuse, kuidas elada ideaalset elu: olla kultuurne, hästi armastada, end sõpradega ümbritseda ja kõiki meeli rikastada.

Raamat, mille meie ette võtame, on Anne Hooperi “Kamasuutra”. Klassikalised armastustehnikad, taastõlgitsused tänapäeva armastajatele (eesti keeles 1997). Lisaks “Kamasuutrale” hõlmab teos ka teisi iidseid idamaiseid õpetusi, nagu 15. sajandi “Ananga ranga”, 18. sajandi Araabia šeigi Nefzawi “Lõhnastatud aed” ning ka Hiina tao tarkused.

Minule meenub kamasuutraga seoses esimesena “Seksi ja linna” osa, kus Samantha otsustab kõik poosid läbi proovida ja järgneb hullunud montaaž voodiakrobaatikast. Tuleb aga välja, et iidsed gurud teadsid naistest ja tunnetest vägagi palju – nii algavad poosid alles leheküljelt 66, enne tuleb selgeks teha õrnutsemise alused ja filosoofia.

Kuna aju on kõige võimsam seksuaalne organ, on suur roll ettevalmistusel ja meeleseisundi loomisel. Raamatu sõnul on suguühe ilma eelmänguta sama nagu suurepärasest roast ainult üks asi ära süüa. Alustame siis algusest!