Korallvärav valla!
Oleme elukaaslasega koos olnud varsti kümme aastat. Üks-kaks korda kuus ikka juhtub, et seksime. See on väga nauditav ja kaevelda pole millegi üle. Võib-olla ainult, et ma ei mäleta enam, mis tunne on suguühtes orgasmi saada – seda pole minuga juhtunud juba aastaid. Olen ammu leppinud, et enam ei juhtugi. Ju on kadunud teadmatuse pinge, vaibunud alateadlik hirm, et äkki see on viimane kord selle mehega. Ravimeid ma ei võta, seksiisu on suur – mis ometi siis “väikesest surmast” puudu jääb? Olen proovinud meest utsitada, et ta läheks yoni-koolitusele, aga teiste meeste seltsis kummist vulvaga mängida on välistatud.
Kui mul satub raamatukogus kätte suur värvifotodega “Kamasuutra” käsiraamat, suudan veenda meest katsetama. Võtame pikalt hoogu, viime lapse vanavanemate juurde ning veendume, et meil oleks piiramatult aega. Telefonid hääletuks. 3, 2, 1 – läks!
Kuidas see käib?
Ma polnud kunagi süvenenud, mis on kamasuutra. Teisel sajandil pani üks India ülik kirja mitmesaja aasta vanuse õpetuse, kuidas elada ideaalset elu: olla kultuurne, hästi armastada, end sõpradega ümbritseda ja kõiki meeli rikastada.
Raamat, mille meie ette võtame, on Anne Hooperi “Kamasuutra”. Klassikalised armastustehnikad, taastõlgitsused tänapäeva armastajatele (eesti keeles 1997). Lisaks “Kamasuutrale” hõlmab teos ka teisi iidseid idamaiseid õpetusi, nagu 15. sajandi “Ananga ranga”, 18. sajandi Araabia šeigi Nefzawi “Lõhnastatud aed” ning ka Hiina tao tarkused.
Minule meenub kamasuutraga seoses esimesena “Seksi ja linna” osa, kus Samantha otsustab kõik poosid läbi proovida ja järgneb hullunud montaaž voodiakrobaatikast. Tuleb aga välja, et iidsed gurud teadsid naistest ja tunnetest vägagi palju – nii algavad poosid alles leheküljelt 66, enne tuleb selgeks teha õrnutsemise alused ja filosoofia.