Tähetolm ihul

Meigikunstnik Gerda Miller (29) maalib laugudele kõige kirkamaid värvikooslusi ja puistab bravuurikalt sädelust. Julguse olla just see, kes ta praegu on, andis aasta Londonis burleskitantsijana.

“Olen lapsest saati väga kange karakter, paras frukt, kes on emale jäätist pähe visanud ja tema kaenla all sipeldes karjunud, kui ei soovinud kusagilt lahkuda. Mäletan, kuidas kord käisime Püssirohukeldris söömas; tantsisin ja laulsin seal, olin vahest neljane. Suured lokid ja punased huuled, nägin välja kui nukuke, aga kurat istus sees. Juba 13aastaselt tahtsin tätoveeringuid ning hakkasin jälgima pin-up-stiili. Mu esimene ülimalt sensuaalne eeskuju oli multikategelane Jessica Rabbit, seejärel said avastatud Betty Boop, 1920. aastate New Yorgi atmosfäär salabaaride õhustikuga, Dita von Teese. Ja burlesk, lummav lahtiriietumise kunst.

Londonisse kolisin 23aastasena. Sattusin meigikunstnikuna Soho klubisse Cirque le Soir, kuna halloweeni aegu palgati seal alati lisatööjõudu. Igal aastal teemad varieeruvad, üks mu lemmikuid oli “Ehast koiduni”: sisse toodi puurid ja ringi komberdasid zombid. Kuna esinejatele meeldis mu töö, siis hakkasingi klubis meike tegema. Esinejad on hästi eriskummalised ja pöörased, näiteks oli seal liliputte ja hiiglapikk mees; oli lõhestatud keelega, üleni tätoveeritud Mad Alan, kellel isegi silmamunad värvilise tindiga erilisemaks tehtud.

Kuidagi tuli jutuks, et olin Eestis tegelenud võimlemise ja tantsimisega, olnud Rocki tantsutüdruk ning ka mu rohked tätoveeringud sobisid sellesse keskkonda. Nii mulle öeldigi: “Kuule, aga proovi, kuidas meeldiks uuesti tantsida!” Olin õppinud koreograafiat, kahjuks jäi kool trauma tõttu lõpetamata – õnnetu trepilt astumine vigastas tugevalt mu hüppeliigest ja pidin toona sellest kutsumusest mõneks ajaks loobuma. Ma ei olnud tantsinud umbes viis aastat. Nüüd sain võimaluse proovida, kas see on midagi, mida tahaksin edasi teha. Et saaksin lahti painavast mõttest: mis oleks, kui…