Täielikult ebaromantiline põhjus, miks on pulmades pruutneitsid ja peiupoisid
Pruutneitsid ja peiupoisid ei ole alati pruutpaariga tihedas emotsionaalses sidemes olnud. Tegelikkuses oli tegemist kõigest seaduse sättega, mis nõudis, et kui mees ja naine abielluvad, peab kindlasti nende kõrval seisma kümme tunnistajat. Kuigi ammustel aegadel olid tunnistajateks mehed, saatsid pruudi pulmamajja naised.
Pruutneitsid olid pulmades kohal isegi enne Vana-Rooma aegu. Piiblis on näiteks kirjeldatud, kuidas iga naine pidi tseremooniale tooma naissoost teenija, kes täitiski pruutneitsi kohustusi.
Peiupoiste minevik on aga tumedam – pruudirööv. Kahjuks levib aastasadu tagasi juurdunud praktika mõnel pool veel tänaselgi päeval. Mõnedes kultuurides kutsutakse peiupoisse siiani pruudirüütliteks, sest nende ülesandeks oli kunagi röövitud pruut laulatusele kanda. Parimal juhul röövisid nad naise sugulaste käest, kes abieluga nõus polnud ning viisid ta mehe juurde. Kuid teisel, ebameeldivamal puhul, panid nad toime tõelise pruudiröövi.
Usutavasti pärineb isamehe roll 16.sajandi Saksamaalt, kus just isamees oli see, kes pruudi röövis ning seejärel laulatuse ajal tema kõrval seisis, vältimaks, et mõni sugulane või teine naisest huvitatud kosilane ta minema viia saaks või, et pruut ise põgenema pääseks.
Tänapäeval on pruutneitsite ja peiupoiste roll õnneks teistsugune, kui eelkäijatel: koordineerida pruudi ja peigmehe külaliste tegevust, aidata kaasa pulma korraldamisele ja sellele, et pulmapäev kujuneks pruutpaarile parimaks võimalikuks. Kui nad suudavad kinni püüda ka õhku visatud pruudikimbu või sukahoidja, on kõik veelgi parem.
Allikas: RD
