Elu vastutuules

Ravimatut haigust põdev Keiu Roosimägi on näide sellest, kui palju suudab inimene korda saata tänu oma suurele tahtejõule ja positiivsele ellusuhtumisele.

Risti raamatukogu Läänemaal. Laua taga istub väikest kasvu teismeline tüdruk. Ta on raamatukogus igapäevane külaline, sest peale raamatute tal sõpru ei ole. Teda pilgatakse, sest ta on teistest erinev. Koolis istub tüdruk esimeses pingis, kuna ta ei näe hästi. Teda ei oota lemmikraamatust “Bullerby lapsed” tuttav õdus kodu ja maitsev õhtusöök. Vahel ei ole kodus elektrit, vahel vett, mõnikord tuleb pead murda, mida söögiks leida. Ema rügab mitmel kohal töötada, sest kasvatab tütart üksi. Lisaks avastati tüdrukul ravimatu haigus. Piigale jääb riiulilt silma roosa trükis – majandusleht Äripäev, kust loetud ettevõtluslood juhatavad ta mõtted selleni, kuidas tulevikus elada teistmoodi kui lapsepõlves.

Kõlab nagu algus muinasjutule, kus hea peaks võitma kurja ja kõik paha maa pealt kaduma. Selles loos päris nii ei lähe. Haigusest jagu saada ei ole võimalik, ometi ei takista see loo kangelannal elamast elu, mis pakub palju talle endale, aga veelgi enam abivajajatele ja seeläbi ka ühiskonnale.

Keiu Roosimägi (33) on elanud 21 aastat neurofibromatoosi diagnoosiga, kuid tegelikult on ta haigust põdenud kauem, lihtsalt tolleaegne meditsiin ei suutnud seda kohe tuvastada. Sügisel 48. operatsioonile siirduva Keiu sõnul oleks tal nüüdseks seljataga paarkümmend lõikust vähem, kui haigus oleks avastatud varem. Hämmastav, kuid Keiu ei kurda! Ta on oma olukorra lahti mõtestanud nii: “Kui oled sündinud koormaga, mis on elu jooksul ainult kasvanud, teeb see tugevaks. Olen oma elu ise üles ehitanud – see annabki jõu. Mu saavutused ei lase millelgi mult jalgu alt ära lüüa.” Keiul käib korraks peast läbi isegi selline mõte, et kui tal oleks kõik olnud hästi, ei oleks ta ilmselt teinud asju, millega ta praegu tegeleb – poleks ju elulist vajadust olnud.

Koolikiusu ohver

“Mäletan kooliajast valu ja alandust. Hõikeid “Vaata, milline ta on!”. Minult võeti õpikuid ära, vahetundide ajal istusin tualetis, sest ei julgenud välja minna. Praegu olen vaimsel tasandil jõudnud nii kaugele, et kui ma oma kiusajaid kohtaks, ei ütleks ma midagi. Mõistan, et neil endil oli probleeme, sest inimene, kes on endaga rahul, ei tee kunagi teisele liiga,” räägib Keiu lapsepõlve läbielamistest. Neile, kes kannatavad koolikiusamise all, soovitab naine uskuda iseendasse, et end mitte ära kaotada. “Ära võrdle end teistega – ole iseenda mõõdupuu.”

Pärast keskkooli lõpetamist Haapsalus otsustas Keiu minna Tallinna Ülikooli reklaami ja imagoloogiat õppima. Juhtus aga nii, et noor naine sai ülikooli uksest sisse astudes sõna otseses mõttes sõimata, et on valesti aru saanud ning sisseastumiskatseid sel päeval ei toimu. Juhus viis ta kokku kooliõega, kes läks õigusteaduskonda pabereid sisse viima, ning nii sai Keiust hoopis juuratudeng. “Tegelikult pole elus juhuseid – tahtsin nii väga saada õigluse eest võitlejaks,” muigab Keiu ja lisab, et tagasi vaadates osutus halb hoopis heaks.

Oma tee

Pärast ülikooli töötas Keiu advokaadibüroos assistendina, kuid terviseprobleemide tõttu tema töösuhe lõpetati. “Sain aru, et mul tuleb asutada oma ettevõte, kuna nii saan oma vajadusi kõige paremini arvestada. Tööandjad ei suhtu ju hästi, kui töötaja peab keset päeva tervislikel põhjustel pikali viskama – minul tuli selliseid olukordi ette. Nii saingi 2011. aastal töötukassast ettevõtluse alustamiseks toetust ja asutasin oma õigus­büroo Claudius. Juristitöö tagabki mulle sissetuleku. Tegutseme peamiselt inter­netibüroona, mistõttu näen klienti tihti esimest korda alles kohtuistungil. Minu valdkond on perekonna­õigus: lapse hooldusõiguse, elatiste ja suhtlemiskordade küsimused, lisaks ka näiteks lapseröövid. Need on rasked teemad. Teen ka palju juristitööd nii-öelda pro bono ja seda just erivajadustega inimeste jaoks.”