Aga kui paberite järgi Tiigi talu, ajalooliselt Leevre häärber, kas ei peakski siin töörügamisega kõrvu heljuma aristokraatlik hõng? Miks ei võiks perenaine ja mõisaproua sulanduda, olla kaks ühes? Sest Ruta muldab kartuleid, laob kiviaedu ja aitab talledel ilmale tulla – ning suitsetab dekadentlikult peenikesi sigarette, võib süüa pool pakki kompvekke korraga ja kanda õhkõhukesi kleite, mis istuvad kui muiste.

Ruta on sama sirgjooneline nagu must-valge laudvooderdis tema elumajal. Tema eneseiroonilisus ja ausus on värskendav. Veganluse võidukäigu ajastul sööb ta endiselt lambaliha, jalutuskäigul mainib, et koer Bennil oleks pruuti vaja: “Ta on kõva kepimees!”

Maale, päriselt

Leevrele kolisid Ruta ja ta abikaasa, kujundusgraafik Rein Soonsein 12 aastat tagasi.

Raske oleks ette kujutada linlikumat tüüpi kui Ruta: osa iseteadlike moekunstnike gängist, kohal kõige lahedamatel pidudel. Kuid talle endale ei olnud maaletulek midagi kummalist. Maalapsena teadis, et millalgi tagasi jõuab. “Võimalik, et see oleks juhtunud hiljem. Aga kuna ilmus veel üks hull, oli lihtsam,” muigab Ruta. “Reinul oli mõttes maaelu, lambad ja mesilased ja lapsed, et siis on nagu päris.”

Leevrele sattudes ei suutnud noored ära imestada, et niisugune koht on müügis. Mõisapargi põlispuud: vahtrad, saared, pärnad, jalakad, mõne ümbermõõt rinna kõrguselt neli meetrit. Vanad lubjapõletusahjud metsaservas, toomingavõssa kasvanud taluhooned, karjamaa tiigi ääres. Tiigi talu, seisiski koha nimi kuulutuses.

“Tegelikult läks mul hästi. Meie maadel oli kümme hoonet, aga mõnel teisel mõisal sada… mõtle, kui me selle oleks ostnud!” naerab Ruta.

Kui kokku saavad kaks nii tundliku maitse­meelega inimest, siis ümbritsevad nad end ainult ilusate asjadega. Punutud paabulinnutool ateljeelävel, jäärasarved puhvetkapi otsas, vanavarana majja rännanud kummut ja lühter. Üleni valge magamistuba. Põrandal kindakirjast tuttav kaheksakanna motiiv ja vannitoas kreekalikud sambad. Teisel korrusel asuvas õmblustoas on niidirullid naelte otsa rivistatud vikerkaarevärvide järjestuses.

Lambad on siin ja lambad on sääl

Ruta Tepp Ateljee, seisab sildil, logoks jäärapäine kaunitar kasukas ja liibuvates teksades. Ruta ise. Ta on oma loomingu parim modell, nii külmavaresena kui ka piitsjalt figuurilt.

Ateljee on sisse seatud paekivist kõrvalhoones. Laiu uksi pärani lükates ilmuvad pimedusest nähtavale stangedele riputatud lambanahad ning õrnad – see sõna on Ruta naharibadest õmblemistehnika puhul õigustatud – kasukad. Mustast puhasvalgeni, mitmes-setmes hallis varjundis, pikemaid ja lühemaid, kräsuse ja siredama karvaga. Kapis lamavad kampsunid ja lõngavihid ning ripuvad vildist kandekotid. Ruta ei väsi tänini materjalist vaimustumast. “Kui esimest korda päris valgeid lambanahku nägin, oleksin tahtnud nendes püherdada nagu mannavahus. Laste voodid olen ka nahkadega vooderdanud, et kurjad vaimud neist eemal hoida,” sõnab ta. “Ning masinal kootud kampsunid ei “hammusta”, enda oma kannan hommikumantlina palja keha peal.”

Ateljeed hakkas Ruta pidama kaks aastat tagasi. “Söön lammast, magan lambal, pesen lambaga ja kannan lammast,” kõlab kiri tema kodulehel. Kõik leiab kasutust, sabast sarvedeni.

Rutale meeldib, et inimesed tulevad, katsuvad, proovivad, ajavad juttu keskkonnas, kus tema looming on sündinud. Kord õhtusel ajal kihutas kohale mees jalgrattal ja teatas, et tal on kohekasukat vaja, ta peab Saaremaa praamile jõudma! Rutal meeste kasukat pakkuda polnud ja võimalik klient sõtkus tuhatnelja edasi. Rutale jättis aga teadmise, et ka maskuliinne turg on kasukatele täitsa olemas.

“Poemõte tekkis siis, kui saime teada, et Rein läheb,” sõnab Ruta. “Mõtlesin, et kui ka peaksin siit kunagi ära kolima, tahan enne vähemalt proovida, kas saan üksi hakkama. Et elangi siin ja müün seda, mida teen.”

2015. aasta suvel, nende kümnendal pulma-aastapäeval kattis Ruta õues laua. Reinu ehitatud pika, looklevate servadega laua, rattad all, et oleks mugav mööda aeda veeretada. Ruta istus, tema vastas valgel linal olid portselantaldrik, pokaal ja ankrupildiga tuhatoos. Reinu siis enam meie hulgas ei olnud.