Kui sõber on poole vanem…

Vanus on üksnes number passis, kinnitavad seitse suure vanusevahega sõpra. Sõprus ei küsi aastatest ega huvitu juuksevärvist, päritolust, tööst ega kehakaalust – kui vaid on, mille üle koos naerda, nutta ja vaielda.

Mitmekesisus rikastab. Isesuguse iseloomu, tausta ja vanusega inimesed sõpruskonnas aitavad mõista eri ajastuid, vaateid, mõtteid ja tundeid. Ometi leidub inimesi, kes on veendunud, et erinevus on vaid käärid, mis ei lase eri põlvkondade ja taustaga inimeste vahel sõprust tekkida, vaid sünnib hoopis generatsioonide ja vaadete konflikt. Suure vanusevahega sõbrad räägivad sõprusest ja east nii, nagu see päriselt on.

Sõprus esimesest pilgust

Merle Randver (51) ja Helena Luik (24) istuvad Merle Kadrioru-korteri köögilaua taga ja söövad jäätist. “Ja jälle sööme jäätist! Sina võtsid just kümme kilo ja mina viis alla,” itsitab Merle. Helena limpsib lusikalt riismeid ja teatab, et mis see väike amps ikka teeb.

Nende sõprus on küll noor, nelja-aastane, aga see-eest lahvatas esimesest silmapilgust. “Helena tuli meile tööle ja jättis kohe väga hea mulje. Ta on oma vanuse kohta väga julge ja tark,” meenutab Merle. Näiteks polnud Helenal mingit probleemi koosolekutel kõva häälega asjalikku arvamust avaldada.

“Aga Merle lihtsalt jäi silma. Ta on ülisärav ja energiline,” ütleb Helena. Kui uue töötaja juhendaja haiguslehele jäi, pakkus Merle ennast asemele ning sellest saigi nende sõpruse esimene päev. Esiti lävisid nad üksnes tööalaselt, aga peatselt kolis suhtlus kontorist välja. “Nüüd me enam koos ei tööta, aga sõprus on jäänud,” ütleb Merle.

Helena on kindel, et sõprusega on sama nagu armastusega – see saab alguse esimesest pilgust. “Juba siis saad aru, kas sobite või mitte.” Muidugi peavad olema ka ühised huvid. “Meile mõlemale meeldib hea Eesti muusika: Tanel, Vaiko Eplik, Maarja…” loetleb Merle. “Käime koos trennis ka,” lisab Helena. Rääkimata kodustest “naistekatest” veini, hea muusika ja jutuvadaga.

Naersid sõpradeks

Ingrid Koemetsa (63), Annika Klemmeri (44) ja Kaili Eriku (46) kohtumine on ebaeestlaslikult emotsionaalne ehk naer tuleb enne juttu, aga kostab ka jutu ajal ja järelgi. “Nii ongi, me naeramegi kogu aeg,” teatab Ingrid. “Kõik lõpeb ka naeruga,” lisab Kaili.

“Isegi kurvad teemad lõpetame naermisega, kõige mustema huumoriga. See aitab võtta muresid veidi kergemalt,” selgitab Annika. “Eriti veel, kui midagi on nii pekkis, et muud ei jäägi üle,” täpsustab Ingrid. Ta viskab veel, et tema huumorit ei mõistagi keegi teine kui sõbrad. “Minia ehmatasin alguses nii ära, et see oli mitu päeva vait. Mul ju nii must huumor,” itsitab Ingrid.