Mida mu sõbrannad ei tea

Uurisime eri vanuses Eesti naistelt, kas nende elus on midagi, millest nad pole isegi oma parimale sõbrannale rääkinud – ja miks.

Magasin naisega

“Ühel aastavahetusel läksime sõpradega öösel klubisse, kus kohtasime palju tuttavaid. Tantsisime nagu pöörased, jõime samuti. Mingil hetkel hakkas minuga flirtima üks kihvt abielunaine, keda teadsin töö kaudu. Seda polnud minuga kunagi juhtunud! Tasapisi hakkasid inimesed ära pudenema ja läksid koju. Ühe laulu ajal, kus iga natukese aja tagant kordus kaasa kisamise fraas, pani DJ selleks hetkeks tule kustu ja rahvas hullus, juubeldas. Ja siis ühel sellisel pimedal hetkel tegi see naine mulle huultele musi. See oli nii ootamatu! Ja nii erutav oma salapära ja uudsusega. Vahepeal läksime teisele korrusele baari ja möödudes garderoobist, kus kedagi parajasti polnud, tõmbasin ta sinna sisse ja suudlesin teda. Ma polnud kunagi varem naist suudelnud. Oli teistmoodi – et ei pea ülespoole küünitama, et ta on nii kõhn ja voolujooneline, et mu käte all on ta litritest kleit. Ta ütles: “Mul on mees kodus, aga me võime hotelli minna.” Lihtsalt niiviisi. Ma elasin tol hetkel üksi, kutsusin ta enda juurde.

Kaks heteronaist, me tegelikult ei osanud teineteisega midagi teha. Ta rinnad olid hoopis teistsuguse anatoomiaga kui minu omad, ja ta kliitor ja kõik. See oli väga ärevaks ajav ja üldse mitte nii erutav, kui mulle pornofilmidest alati oli tundunud. Flirtisime veel paar nädalat, proovisime isegi kohtingul käia. Aga siis sain aru, mis mulle meeste juures meeldib – kui mõõdetamatult erinevad ja seeläbi salapärased nad minu jaoks on.

Sõbrannadele pole ma isegi purjus peaga rääkinud, sest kardan, et nad hakkavad mind pisut pelgama. Et äkki ma vaatan neid ka sellise pilguga.” K. (34)

Elasime abikaasaga lahus

“Mõned aastad tagasi oli meil raske abielukriis. Suisa nii, et mees kolis kodunt välja armukese juurde. Meil on kaks last, tol ajal 4- ja 6aastane – ja ma ei rääkinud kellelegi midagi. Ei sõpradele, perele, töökaaslastele. Mitte otseselt lootusest, et mees tagasi tuleb, kuigi seda vahest ka. Pigem tundus, et sellest rääkimine kinnitab asja ära. Lisaks tundsin, et püsin ise vaevu koos – kui peaksin veel ema ja õe ja sõbrannade kaagutamist kuulama...! Et kõik hakkaksid kordamööda helistama ja kaagutama, et ongi sitt mees, alati sitt olnud ja mis kõik veel. Selle asemel hakkasin neid isegi vältima, tegelema rohkem lastega, et ka neile olukord talutavam oleks.

Rääkisin täiesti võõrastega, kelle puhul oli üsna tõenäoline, et ma enam kunagi nendega ei kohtu. Paaril korral oli see ka piinlik, võõrale inimesele kliendiüritusel isikliku murega peale lennata, aga tundus turvalisem kui lähiringi usaldada. Mõtlesin, et küll see varsti niikuinii avalikuks tuleb, ning ma ise olen selleks hetkeks šokist üle ja piisavalt tugev, et öelda “On, nagu on” või “Pole teie asi”.

Mees võttis õnneks mõistuse pähe ja kriisist oli meile pikas plaanis kasu. Vahel keegi imetleb paljusõnaliselt ja ülevoolavalt meie pikka harmoonilist abielu või kurdab oma suhte­muret. Pean väga keelt hammaste taga hoidma, et tõde tagantjärele välja ei lipsaks.” M. (39)