Kaja Kallase kahekõne iseendaga

Jah. Kaja Kallas elab rahusadamas. Viimasel aastal on ta Brüsseli kodus uinunud teadmisega, et töine edu ei ole ainus, mis teda saadab. Südamerahu saabus ka tema eraellu. Jumal tänatud, lõpuks ometi!

Hiljuti võttis Kaja kätte päeviku, kuhu pärast lahutust – kümme aastat tagasi – oli üles tähendanud hingepinnases pesitseva kujuteldava kaaslase. Tavaliselt ta oma päevikumõtteid tagantjärele ei loe – oluline on enese päevikule usaldamine kui protsess. See on nagu psühholoogi juures käimine, aitab iseennast kuulata ja muredele otsa vaadata. Nii klišeelikult kui see ka ei kõla, et mõttel on jõud, imestab Kaja, kui täpselt vastab toona kirja pandu sellele, milline on praegu tema kõrval olev kaaslane Arvo.

Investeerimispankur Arvo Hallikuga on Kaja koos olnud rohkem kui aasta. Neid viis kokku ühine sõpruskond. Teineteist tundma õppides astus Kaja uude eluetappi. “Rahusadamasse,” nagu ta ütleb ja lisab, et näeb oma tulevikku Arvoga ühisena.

Arvost rääkides kasutab Kaja romantiliselt sõnu Anne Veski kuulsast laulust “Pihtimus”: “Ta on mees, kel on hell pilk, kel mõte aus ja süda nii kui kuld…”

Korraks siiski kümne aasta tagusesse perioodi tagasi pöördudes räägib Kaja (kes oli toona advokaat ja kandis perenime Leiger), et iga inimene tahab ju, et abielu oleks üks ja igavene. “Paraku aga asjad ei lähe alati soovitud suunas ja tuli lahkuminek. See oli traagiline periood, mille olen pannud kirja üsna süngesse musta märkmikku – aga lahutus kasvatas mind võib-olla isegi rohkem kui emakssaamine. Tegi elu suhtes alandlikumaks, kannatlikumaks. Õpetas väärtustama, mis mul juba olemas oli, aga mida võtsin enesestmõistetavana. Kogenumad on võrrelnud lahutust ka leinaga. See nõuab eneseületust. Mina julgen öelda, et lahutus kasvatas minust parema inimese.”

Suhteteemadel rääkimine tekitab Kajas ebamugavust. Tema rohekaspruunid siirad silmad ekslevad siis eemale, muie ja ohe peegelduvad ta näol samaaegselt.

“Tegelikult ei ole ma üldse kurtja ega nutja tüüp. Iga kord, kui mu suhted avalikult jutuks tulevad, tekib mul alasti ja haavatav tunne. Kui mul on raske, ei kurda ma isegi emale, sest tean, kuidas ta asju üle ja läbi elaks. Minu tegelik tugi on vend. Tema on minu mõistusehääl.”

Hiljuti 40aastaseks saanud naine naudib vanusega kaasnenud enesekindlust, millest nooremana tõsist puudust tundis. Istumispoosi vahetades välguvad ta popilt paljad pahkluud tennise ülemise serva ja üleskeeratud säärtega teksade vahelt. Kaja on see kelmikas tüdruk, kes kleitidest-kontsadest vabal ajal kannab juukseid patsis ja kui tuju tuleb, ehitab lapsega liivast torne. Alati aga ei ole ta nii avatud ja rõõmsameelne olnud.

“Avalikult tuntud inimesel on keerukas kaaslast leida. Tavaolukorras on inimesed võrdses situatsioonis – saavad kokku, räägivad, mis ühele või teisele meeldib. Tuntud inimene on ebavõrdses olekus, sest see, kes teda tundma õpib, on alati paari sammu võrra ees, kuna taust ja lood on ju laialt teada. Vahepeal õppisin ma sellesse – et jäängi vist üksi – suhtuma sama enesestmõistetavalt kui fakti, et igal õhtul tuleb minna magama ja hommikul tõusta. Loodan, et see aeg, mil püüdsin end teisele meeldimiseks alla suruda, on igaveseks möödas, sest enam ei tee ma kompromisse selles, kes ma olen. Milleks tunda end süüdi selles, kes sa tegelikult ei ole. Ka kannatades ei vii see kuhugi.”

Kaja paneb käed põlvedele, joob apelsini-sidruniteed. Kohvi ta ei tarbi. Mis ajast saadik, seda Kaja enam ei mäletagi. “Vist väga ammu,” ütleb ta ja teeb liigutuse, millest võib välja lugeda, et sellelemeesteteemale tuleks nüüd punkt panna. Punkt.

Loeb see, kes oled praegu

Rivaalidele meeldib mõelda, mõnikord ka valjult välja öelda, et kuulsa isa tütar ei ole pidanud töises plaanis vaatama vasakule ega paremale, vaid saanud sammuda otsejoones mööda vagu, mille papa Siim Kallas sügavalt sisse kündnud.

“Inimesi panevad tegutsema erinevad põhjused, minu “vedru” on kindlasti kuulsa vanema paine. See on tõuganud mind kogu elu tõestama, et olen ka ise keegi. Miks on Eestis nii raske mõista, et naine võib ka ise midagi saavutada? Arvata, et iga naise edus või varjus seisab üks mees, olgu isa, vend või abikaasa, on ülekohtune ja naistele solvav. Minu selja taga seisab hoopis naiskond – mul on neli naisassistenti.

Europarlamendis loeb see, kes oled praegu. Ilma ordenite ja kuppudeta seal eriti palju liikmeid ei olegi, aga samas ei ole ka kellelgi aega saadikute koduriigis peetud ameteid guugeldada. Ei loe, milline isand või emand seal olid. Väärtustatakse seda, mida teed nüüd. Kuidas tööga hakkama saad, kuidas oma seisukohti esitad, kui koostööaldis või kompromissidele avatud oled. Ükski oma ala ekspert, kolleeg ega poliitika- või majandusajakirjanik ei hinda sind selle järgi, kes on su sugulased,” ütleb Kaja kirglikult, ühe pika hinge­tõmbega.

Meeste ja naiste tööalane võrdsus on teema, millega Kaja on Euroopas harjunud ja millesse suhtumine Eestis – kus kõrgetel positsioonidel hinnatakse endiselt rohkem mehi – ärritab teda sügavalt. “Kardan, et Eestis kehtivad teistsugused standardid, sest miks muidu on kõrgetel Euroopa ametikohtadel, mille konkursid läbitakse esialgu sugu teadmata ja kus hinnatakse vaid tulemust, nii palju Eestist pärit naisi, samas Eestis on suhe vastupidine. Miks see küll endiselt nii on?” küsib ta.

Kaja hea tuttav, kirjanik Malcolm Gladwell kirjutas oma raamatus “Silmapilk” (“The Blink”), kuidas Ameerikas otsiti sümfoonia­orkestrisse mängijaid pimetesti abil. Kandidaat mängis eesriide taga, hinnati vaid pillimänguoskust. Üllatuslikult selgus, et näiteks traditsiooniliselt “mehelikul” pillil tuubal mängisid paremini naised. Sellise praktika tulemusel on nüüd Ameerikas sümfooniaorkestris naisi ja mehi võrdselt.

“Kui jõuaks ka Eestis selleni, et mehed ei ole paremad kui naised ja naised paremad kui mehed, vaid olulised on väärtused ja elukogemus, mida on vaja tervikliku ühiskonna toimimiseks,” loodab Kaja.

Uus kuningas Macron

Kolm aastat tagasi, kui Kaja esmakordselt üle Euroopa Parlamendi lävepaku astus, ei olnud ta kaugeltki nii enesekindel kui praegu. Hea näide on see, kuidas komisjonides iga kõne esitajat tänatakse ette ja taha. Kaja üritas ettekande teinud inimest ülevoolavalt kiita, arvates, et ei ole muidu piisavalt viisakas. Prantslasest poliitikanõunik Laurence Bégou, kes nõustab Kajat energiapoliitikas ja digiasjus, pragas seepeale saadiku põhjalikult läbi: “Mis mõttes sa kiidad neid raportite eest, mis lugedagi ei kõlba?!” Nõunik tegi selgeks, et viisakusavaldused on kõrges poliitikas omaette metakeel, millesse peidetakse sõnum ja suhtumine: “Kiitusel ja kiitusel on sisuline vahe, mis ei tähenda seda, et ka kõige kehvema raporti koostanud esitaja inimlikust tähelepanust ilma jääks. Tuleb lihtsalt osata valida täpsed sõnad.”