Koos, õrnuses ja valus

Signe (27) ja Maddis Reitav (29) on seisnud kõrvuti mitte ainult valgusest küllastunud õnnelikel perepiltidel, vaid ka kõige rängemal ajal nende elus.

Nad räägivad oma loo, istudes nõustamistoa diivanil. Kõrgete lagedega ruumis on jahe, kuid tassid aurava teega jäävad puutumata.

Signe ja Maddis tutvusid aastal 2011 Rapla ööklubis, kus Maddis oli toona ametis valgustehnikuna. Juba neli kuud hiljem avastasid nad end olevat lapseootel. “See oli kõhkluse- ja kriisi­moment, kuna olin alles 21,” sõnab Signe. “Aga otsustasime, et laps jääb meile alles ja paremat poleks saanud olla!” Tütar Eliise on nüüd viiene. Maddis töötab IT-vallas riigisektoris ning Signe teeb viimaseid tööpäevi elamuskingituste müügi konsultandina. Ta ootab taas last.

Palun tooge mu laps tagasi!

Pärast Eliiset tuli Signel teise beebi soov üsna kiirelt, ta pidas mõistlikuks laste väikest vanusevahet. Maddisel oli ülikool pooleli, tema kaalutles rohkem. Ent kui nad otsustasid “jah, me soovime teda!”, õnnestus lapseootele jääda esimese korraga. Signe mäletab üllatust ja üürikest kõhedustki – kõik oli sujunud sedavõrd hõlpsasti. Ka rasedus kulges probleemideta.

Eelmise aasta 1. märtsi pärastlõunal andis lapsuke enda tulekust märku. “Haiglasse jõudnud, mõõdeti ema-lapse näitajaid, mis olid korras. Mind lubati vanni,” räägib Signe. “Sel sünnitusel ei keskendunud ma mitte enda valudele, vaid lapsele: kohe-kohe aitan ta välja ja kõik on hästi… Aga kui ta mulle rinnale pandi, ei tulnud mingit liikumist ega vääksu. “Hinga! Hinga!” kordasin ma. Üsna kiirelt lasti Maddisel nabanöör läbi lõigata ja ämmaemand tormas lapsega toast välja, öeldes, et näitab teda arstile. Mina jäin vanni lebama ja ootama. Mu esimene mõte oli: nüüd ei saa enam ometi midagi halvasti minna, me oleme ju haiglas!” Õde küsis Signelt, kas ta tahab vannist välja tulla. Signe ei osanud vastata. Ta tahtis vaid, et laps tagasi toodaks.

Minutid tiksusid. Mida kauem nad omapäi palatis viibisid, seda enam aimas Maddis halba. Ta lõi täiest jõust rusikaga vastu aknalauda ning puhkes nutma. Signe sisendas endale, et ei tohi ette kujutada halvimat. Suutis ainult mõttes anuda: palun, palun tooge mu laps tagasi! “Kui möödunud oli juba pool tundi, tulid palatisse õde ja arst,” meenutab Signe. “Arst ütles väriseva häälega: me elustasime teie last, aga kahjuks ei õnnestunud teda päästa… ta on surnud.”

Lootes, vaatamata kõigele

Signelt ja Maddiselt küsiti, kas nad tahavad oma lahkunud last näha. Nad vastasid kõhklematult jah. Maddis juhatati ruumi, kus oli last elustatud.

“Ma ei ole kunagi kuulnud Maddist niimoodi nutmas. See oli sügav ulgumine,” lähevad Signe silmad veekalkvele. “Alles siis jõudis mulle kohale: jah, see ongi päriselt nii. Pisarad tulid veidi hiljem, kui mind õmmeldi ja laps samal ajal mulle rinnale pandi. Enne olin ilmselt šokiseisundis, karjusin. Mõtlesin, et on ju juhtunud imelugusid, kus laps ema keha soojuses ärkab ellu, hakkab siiski hingama… Hoidsin teda kaisus, puhusin talle õrnalt õhku peale. Lootus püsis ikka veel, hoolimata teadmisest.”

Nad ei teadnud, kuidas edasi toimida, milline oleks kohane käitumine. Kas teha lapsest mälestuseks pilti? Alles siis, kui ämmaemand pakkus välja sama mõtte, tegid nad mõned fotod, lapsuke kord Signe, kord Maddise süles, kõik koos. “Palusime oma kullakeselt andeks, et me ei naeratanud neil piltidel,” lausub Maddis.