Mis on õnne valem

Kuidas püüda põgenema pääsenud rõõmutunnet hetkedel, kui maailm justkui keerleks vastupäeva ning ühele takistusele järgneb teine ja kolmas? Kolm naist jagavad oma lugu.

Lase jamast lahti!

Pamela Maran (29), vabakutseline ajakirjanik ja autor, joogaõpetaja: “Mul on tunne, nagu oleksin ühel ägedal peol, kus on nii kihvt, aga mitte kedagi pole. Tahaksin kõik need kurbade nägudega inimesed akna tagant sisse kutsuda: “Tulge ka – siin on hea muss, söök ja jook!”

2013 vahetasin töökohta ja ajakirjanikust sai spaa turundusjuht. Uus elukoht, uued tööülesanded, uued inimesed. Hakkasin iga kuu haigestuma – kaks nädalat haige, neli nädalat terve ja siis jälle kaks haige. Lasin teha kõik­võimalikud vereanalüüsid ja need olid korras. Mul lõigati ära mandlid, kuid kõik jätkus samamoodi. Tundsin, et ei jõua enam. Elust tekkis tüdimus – lihtsalt ei viitsi enam elada, kui oled kogu aeg haige. Mõtlesin aina sellest, kui halb mul olla on.

Pideva töö pärast muretsemisega tekitasin endas pingeid. Panustasin tööl kogu oma keha, vaimu ja südame, siis läksin koju ning keha vajus täiesti ära. Praegu on justkui normiks saanud suhtumine, et võidab see, kes rohkem teeb ja kellel on tihedam graafik. Tegelikult on vastupidi – kõige suuremat julgust ja tarkust nõuab oskus mitte midagi teha!

Unistasin, kuidas ma ühel päeval hakkan raamatut kirjutama. Aga seda ühte head päeva ei tule kunagi, kui sa kohe ei tegutse! Einstein ütles, et ainult idioot teeb kogu aeg ühte ja sama asja ning loodab erinevat tulemust. Kui sa tahad, et midagi muutuks, peadki teistmoodi tegema. Ja nautima seda, mida sa teed.

Mul on väga palju energiat ja jõudu, aga ma panustasin selle kellelegi teisele, mitte endale. Jah, see pakkus mulle meeldiva turvatunde, olin hoitud ja kaitstud. Hirmutav on ju välja astuda, kui sa ei tea, mis ootab sind teisel pool kaitsvat hekki.

Hüppa, ja langevari avaneb! Tõsi, võib-olla ma poleks julgenud hüpata, kui mul poleks olnud lisatööks ka joogatrenne ja kokkuleppelisi turundusteenuseid. Ent kui ma hüppasin, hakkasid asjad juhtuma: inimesed leidsid tee minuni, helistasid, pakkusid projekte...

Ma olen kindel, et mõtlemisega on võimalik oma saatust muuta.

Oktoobris käisin Tais joogakoolitusel, kus pidime iga päev mediteerima. Ma olin lugenud teadusuuringuid, kui vajalik ja kasulik see on ning kuidas selle abil on võimalik muuta oma aju teadlikumaks. Otsustasin, et ei jäta mediteerimises vahele mitte ühtegi päeva. Alustasin 10 minutist, praegu teen seda pool tundi kuni tund. Kolme kuuga ei juhtunud midagi, kuid veensin end jätkama. Pool aastat hiljem märkasin, et esimest korda elus suudan hästi kiiresti uinuda – ei pea enam tund aega mõtteid peas keerutama.

Meditatsioon muudab teadlikuks sellest, mis toimub – oskan nüüd nii paljudele asjadele tähelepanu pöörata. Kui miski hakkab mind närvi ajama, loobun pahameelest kohe.

Inimesed tegutsevad justkui automaatpiloodil, ärrituvad pisiasjade pärast, elavad minevikus või tulevikus ja teevad end haigeks. “Miks ta pidi nii ütlema või niimoodi käituma?” Aga selle vaagimisega ei muuda midagi, ainult lõhud ennast. Lase jamast lahti!

Praegu mõtlen tihti: kurat, ma olen ikka õnnelik. Varem ei mõelnud ma kunagi nii. Olin küll rahul ja tundsin rõõmu, kuid mitte seda, et olen õnnelik. Ma oskan nüüd olla hetkes, täielikult kohal. Tunda nahal tekki ja linu ning pea all patja. Kui päev on olnud pikk, siis vajun justkui läbi voodi ja põranda kuskile maapõue ning see on nii mõnus! Ma ei mõtle sellele, mis päeval toimus või mida peaksin homme tegema. Kui aju hakkab ketrama, suudan selle välja lülitada. Ma arvan, et seetõttu on ka mu tervis parem.

Võin nüüd võtta ükskõik millise ülesande ega lase ligi mõtet, et ma ei saa sellega hakkama. Kui mingi tekst on lugemiseks keeruline, siis ei lähe selle asemel Facebooki kaema. Ma tegelen just sellega, et oma aju ja elu muuta! Ma võtan selle raskuse vastu!”

Me peame rääkima

Aire Reenumägi (40), florist: “Sa oled võrratu naine ja väga hea abikaasa – õnnelik on mees, kes kunagi su endale saab,” kirjutas mu abikaasa, kui oli selge, et meie 13 ühist aastat olid läbi saanud. Teda ahvatles teine naine nõnda, et kõik ühine muutus äkki tühiseks.

Esimene nädal oli kaos: paanika mu meeltes ja segadus hinges. Alandus, kurbus ja hirm olid vaid väike osa sellest õuduste virvarrist. Pisaraid jätkus saja eest ja uinuda aitas vaid unerohi. Äkki ta tuleb tagasi, läks ainult korraks hulluks?

Rääkisin toimuvast vaid neile, kes pidid teadma – tunnistasin, et isutus ja kaalukaotus pole raskest haigusest. Pommuudis ideaalse abielupaari lahutusest levis kulutulena.

Viis nädalat hiljem olingi üksi oma kahe lapse, suure maja ja tundmatu tulevikuga. Ees ootamas uus pulmasuvi ja lilleseadjana vähemalt 30 õnneliku abielluja emotsioonid läbi elada. Uputasin end töösse – see aitas mõtted eemal hoida ja andis mulle kõike, mis suhtes puudu jäi: tähelepanu ja tunnustust. Pärast lahutust läksin kohe kooli, et paremaks saada.

Lubasin endale, et minu lapsed ei pea kunagi millestki ilma jääma rahalistel põhjustel. Laste küsimused toimuva kohta lõikasid nagu noaga ja tundsin end süüdi.