“See oleks võinud juhtuda kellega tahes.”

Aasta tagasi tabas Teelet (34) ootamatu haigushoog. Hirm ja teadmatus tuleviku ees asetasid argipäeva hoopis uude valgusse ning innustasid elus muudatusi tegema.

“Ühel eelmise aasta maihommikul rääkisin tänaval telefoniga, kui ootamatult tundsin, et lekin. Arvutasin, et päevad ei saa praegu kindlasti alata. Kaubanduskeskuse tualetti kiirustades veel mõtlesin, et äkki on asi rasestumis­vastases rõngas, mida poolteist kuud tagasi uuesti kasutama hakkasin. See oli mulle varem hästi sobinud, aga pärast pikka pausi olin alatasa veritsenud. Günekoloog oli mind rahustanud, et on täiesti normaalne, kui veritsus kestab kolm kuud.

Hädakõne WCst

Tualetti jõudes oli olukord hull mis hull – ma lausa lainetasin. Pea hakkas ringi käima, nii habras ja halb oli olla. Olin kindel, et jooksen verest tühjaks, ja hirm aina kasvas. Mõte ei töötanud, süda oli paha, nutsin. Leidsin tuttava günekoloogi telefoninumbri. Helistasin talle ja teatasin, et ma vist jooksen verest tühjaks praegu. Arst küsis, kas veri on hele või tume, aga ma ei osanud isegi seda öelda, pea oli nii sassis: “Punane on!” Doktor kutsus mu kohe vastuvõtule, aga siis meenus mulle, et pidin sel päeval loengu pidama, ja meeltesegaduses ütlesin arstile, et täna ma tulla ei saa. Lubasin minna järgmisel päeval.

Kui olin tunnikese tualetis nutnud, oli verevool nii palju vähenenud, et sain väljuda, varjates rikutud suveriideid eest käe- ja tagant sülearvutikotiga. Ostsin sealtsamast kauba­majast esimesed ettejuhtuvad teksad, kolm paari aluspükse, XXL-tampoonid ja sidemed ning turvasin end ära.

Seejärel ütlesin endale: “See oli mingi imelik vahejuhtum, unustan selle, lähen tööle, alustan päeva nii, nagu midagi poleks juhtunud.” Kuid tööl ei olnud võimalik keskenduda – hirm, iiveldus, imelik enesetunne. Sõin, et veresuhkur normis oleks. Ent veri hakkas uuesti voolama ning jäin tunniks kohviku tualetti “vangi”, käekott varustusega oli kontoris. Helistasin taas nuttes arstile ja õnneks oli tal võimalik mind kohe vastu võtta. Kuidas olin võinud arvata, et töö on tähtsam kui tervis?!

Kas see ongi lõpp?

Kui arst hakkas mind läbi vaatama, siis verd lausa purskas, põrand oli seda täis. Arst ütles, et ta pole midagi sellist varem näinud. Mina mõtlesin, et nojah, mul on olnud tore elu, nüüd on siis kõik – see ongi minu lõpp. Mind otsustati saata haiglasse.