Neid asju on palju, mis talve meil koseliks teevad. Saun, suusa­tamine, telekas, peod, jõulud, vastlad, glögi – mida iganes. Suvel vitsutab põhjamaa inimene liha ja tegelikult valmistub niiviisi talveks, et siis säilitatud rasvast elada ja telekat vaadata. Sügisel hakkavad ju jälle peale igasugused mõnusad saated: näosaade ja loodetavasti see väikeste hiiglaste saade, kus väike Oliver kõigile nalja teeb. Ma söön oma mütsi ära, kui ta tänavu külalisesinejana kaasa ei tee. See kõik teeb rõõmsaks.

Aga võtame selle aastakese siis luubi alla. Oktoobris toimuvad valimised. On, mille kallal ilkuda ja nalja teha. Pärast valimisi jälgime, mis toimub – sellega läheb novembri esimese pooleni, mil hakkavad ilmuma igasugused huvitavad raamatud. Elulooraamatud ja eneseabi on selgi aastal popp, ma usun. Raamatupoed hakkavad järjepanu lettidele tooma kaupa, mida aastalõpul maha müüa. Detsembrist ma ei räägigi. Sinna on topitud muusikute albumite ilmumised, juba mainitud raamatud ja jõulutuurid. Reklaami hakkab tulema igast august.

Ärme unusta jõulusid. Väga mõnus aeg talvel. Loodetavasti tehakse linn ilusaks ja poed on asjadest tulvil. Detsembris on näosaade jõudnud oma finaalini ja igal pool võib näha esinemas uut Kalle Seppa. Aasta viimasel päeval oodatakse jälle, mis huumorit on sel aastal toodetud ning kas Avandi ja Sepp on veel naljakad või pigem on aeg uued naljaninad lavale tuua. Kõva pauk, presidendi kõne ja on jälle, mille üle arutada. No paar tundigi.