“Paljud tuttavad käivad must mööda ega ütle tere, ei oska mind aimata nende juuste all,” tähendab Evelin. Värvi ei vahetanud ta siiski omal algatusel, vaid teleseriaali “Pank” finantsjuhi rolli jaoks ning on sellest tööst praegu väga haaratud. “Kuigi juuste värvimine tekitas esimese hooga lausa füüsiliselt kehva enesetunde. Igasugused muutused on mulle tegelikult rasked,” nendib ta.

Smailid ja Beethoven

Tervituskallistusel tundub ta haprana kui kohe koost pudenev linnuluustik, ent see ei tähenda sama mis nõrguke. Tundub vastuoluline? Just nii!

“Ma olen äärmuslik. Vahel olen väga enesekindel ning vahel maailma suurim luuser ja enesehaletseja,” tõdeb Evelin.

See väide leiab kinnitust Messengeri-suhtluses. Ühel päeval on tema sõnumid pitseeritud hüüumärkide ja emotikonidega, kusjuures naer, naer lausa pisarateni esineb tihedasti. Teisel päeval väljendavad ta meeleolu pelgad muusikalingid: Beethoven, Šostakovitš, Rahmaninov, eranditult inimhääleta ja dramaatilised.

“Olen väsitavalt ülevoolav, seltskonnas räägin liiga palju. Samas on mingeid asju, mida ma ei saa üldse välja öeldud,” tunnistab Evelin. “Vahel pelgan öelda, mida päriselt mõtlen, sest kardan, et mind ei armastata siis, peetakse pisikeseks ja väiklaseks. Need mõtted on seotud inimlike tunnetega, nagu viha, silmakirjalikkus ja kadedus, mis on ometi olemas igaühes ning mida ei ole ju viisakas välja näidata. Aga ma tahan olla päris. Ilmselt me kõik tahame näida täiuslikumate, tugevamate ja parematena, kui end sisimas tunneme. Püüame näidata oma sõpradele, kui hästi ja korras on meie elud. Loome fassaadi ja üritame seda ka ise uskuda. Kuid päris on see, mis on oluline.”

Kui koostada kujuteldav pilv sõnadest, mida Evelin sel päeval, ses vestluses kõige rohkem kasutab, siis enim kordubki päris.

Suures plaanis

“Ei ole mõtet rääkida midagi vähimat kui tõde. Sest tõde leiab alati väljapääsu, ükskõik kuidas teda takistada. Ja see on ilus!” laenab Evelin mõtte Amy Winehouse’ilt. Ta peab silmas iseendale tõe tunnistamist, mitte selle kuulutamist maailmale.

“Ma olen lõviema, kaitsen oma koobast ja kutsikaid,” ütleb Evelin.

Järele mõeldes, tema ning lavastaja ja näitleja Priit Võigemasti (37) lapsed ongi lõvikesed, Loviise (10) nimetähtedesse peidetult ja Lennart (8) tähtkujult.

Evelin ei salga, et püsiks praegu hea meelega varjul.

Esil on ta siiski, ja kahes peatselt esilinastuvas filmis ülisuurelt ekraanil.

“Keti lõpp” toob vaataja ette stseeni kiirtoidurestoranis, kus nässuläinud kooselus mees ja naine korraks maha istuvad asju klaarima. Tekib kummastav sild: Ott Aardam mängis Evelini kaasat ka koguperefilmis “Supilinna Salaselts”. Tundub, nagu oleks toonane helge paar liikunud ajas edasi, kolinud ühest loost teise. Nüüd on mees armunud koolitüdrukusse ja naine pihib raevukalt oma armukestest.

Filmis “Minu näoga onu” kehastab Evelin psühholoog Mariani, kelle sarmile ei suuda vastu panna torsakas vana naistekütt (Roman Baskin) ega tema äsja lahutanud ja ebakindel muusikakriitikust poeg (Rain Tolk).

“Ma armastan väga oma tööd, kuid sellega kaasnevat tähelepanu ei taha. Tunnen end ebamugavalt, kui minust kõikvõimalikke uudisnupukesi vormitakse. See ei meeldi mulle ja teeb haiget,” tunnistab Evelin. “Samas, kas ma oleksin siis pidanud filmi tegemata jätma? Aga mulle ju meeldib mu töö?!”

Jaga
Kommentaarid