Krahhi kaudu iseendani

Veganist maailmakodanik Karin Ringas (29) tahab aidata inimesi, kes kannatavad samasuguste probleemide käes nagu kunagi ta ise. Noore naise pealtnäha muretu elu varises kokku neli aastat tagasi. Tagantjärele tunneb ta selle eest tänulikkust.

“Krahh oli vajalik, et leiaksin oma südamehääle. Jumal tänatud, et see juhtus nüüd ja mitte siis, kui olnuksin juba vana ega saanuks tänast nautida. Praegu mu elu voolab, raha tuleb sisse, tutvun inimestega, kes mind armastavad ja keda mina saan armastada. Mõned aastad tagasi oli mu ümber palju inimesi, ometi tundsin end üksikuna. Olin 25aastaselt saavutanud põhimõtteliselt kõik, millest unistasin. Elasin Austraalias, mul oli hooliv elukaaslane ning suurepärane töökoht finantsalal. Teenisin väga hästi, ostsin lahedaid riideid, pidutsesin. Mul olid toredad sõbrad ja kaks koera. Sellele vaatamata olin õnnetu.

Elu puru

Ühel päeval tabas mind paanikahoog. Tundsin imelikku valu, ei saanud hingata, olin kui halvatud. Need hood hakkasid korduma. Ma ei suutnud magamis­toastki väljuda, rääkimata töötamisest ja auto juhtimisest. Kõik ajas mulle hirmu nahka. Käisin arste pidi, andsin vereproove, kontrolliti mu aju ja südame tööd – testid leiti olevat korras. Arstid selgitasid, et mu hädad on kinni peas. Ma ei saanud aru: mismoodi ma mõtlen haiguse välja, kui mul on füüsiliselt halb?! Võtsin antidepressante, mis ajasid mu täiesti segaseks.

Lisaks varjasin buliimiat, mida olin põdenud kümme aastat. Selle aja jooksul õppisin elama kaht elu. Oskasin ses nõiarattas keereldes päris hästi näidelda, kuni parim sõbranna kuulis mind oksendamas ja rääkis sellest mu elukaaslasele. Mul oli nii häbi, et jooksin tol õhtul kodust minema. Mu õudseim saladus oli kapist väljas! Kartsin meeletult, et terve maailm hakkab mind põlgama.

Tagasi vaadates olen kohutava kogemuse eest tänulik. See panigi mind elu üle järele mõtlema ja endasse vaatama, et leida vastused küsimustele: kes ma olen? Miks ma siin maailmas olen? Mida ma elult tahan? Miks olen endaga sõjajalal olnud? Taipasin, et olin alati otsinud õnne väljastpoolt. See oli lõputu tagaajamine ning lootmine, et just järgmine töökoht, rahasumma, asi või inimene teeb mind viimaks õnnelikuks. Õnn tuleb enda seest, aga selleks on vaja endaga rahu sõlmida ja iseennast tundma õppida. Mõistmise hetkest algas mu rännak pihta.

Samal ajal kui mu sisemaailm varises, purunes ka väline. Mu tööandja läks pankrotti. Minu tööviisa kaotas kehtivuse, niisiis pidin Austraaliast lahkuma. Lõppes kooselu. Ka parima sõbrannaga läksime eri teid. Vanematega ma väga tihedalt ei suhelnud: ei tahtnud, et nad muretseksid. Mul tuli ehitada üles uus, ehtne sise- ja välisilm.

Öine valgustushetk

Olin oma tervisemuredega käinud arstide juures sadu kordi. Kui järjekordse paanika-­atakiga arstile jooksin, kurtes, et ma ei jaksa enam elada, saatis ta mind karbi vaaliumi­tablettidega koju, hoiatades: “Kuna tegemist on tugeva rahustiga, siis rohkem kui kahe võtmine võib hingamise seisata.” Sel hetkel jõudsin äratundmisele, et keegi mind aidata ei saa ega ilmselt oskagi. Viskasin tabletid prügikasti. Otsustasin, et tapma ma end ei hakka ning kuidagi pean leidma vastused painavatele küsimustele.

Minu metafüüsiline ärkamine leidis aset Kreekas. Keset ööd ehmusin üles. Keegi oleks mulle justkui näidanud taskulambiga valgust näkku ja öelnud: kui sa mind ei järgi, siis sured.

Hommikul virgununa teadsin täpselt, mida teha. Asusin reisima. Maakera eri paigus sattusid mu teele energiaravitsejad. Lugesin raamatuid, mida polnud enne kätte võtnud. Hakkasin tegema joogat. Õppisin mediteerima. Muutsin päevapealt toitumist. Varem koosnes mu menüü enamasti loomsest toidust: kana, liha, piimatooted, munad. See tegi mind nii haigeks, et lõpuks ei käinud enam kõht läbi. Vegani-toortoidule üle minnes olin kahe nädala pärast täis energiat, mu silmad särasid. Praegu olen lihtsalt vegan. Aluseline toit, puu- ja juurviljad, roheline tee hoiavad mu keha terve.

Soovid universumile

Väga palju aitas mind oma mõtete kirjapanek. Nägin, mis mu peas toimus ja kui hirmus see oli. Väljapoole elades polnud mul aimugi, et on olemas ka sisemine maailm. Ma ei olnud tegelikult tundnud oma keha ega emotsioone, vaid need blokeerinud. Hakkasin vaatama tagasi lapsepõlve, mõistmaks, kuidas on tekkinud mu persona, isiksus. Näiteks teises klassis ütles keegi minu kohta “paks”, millest jäi mu südamesse arm. Elasin sellega, käitusin vastavalt ega küsinud kordagi endalt, kas see on tõsi.

Sain teadlikuks, et oma eluteed on võimalik juhtida manifesteerimise kaudu. Mis on manifesteerimine? Sa hakkad teadlikult unistama ja kujutama ette inimesi, asju, kogemusi, mida ootad oma ellu. Saadad soovid universumile ja jätkad enesekindlalt teed, teades, et need on sinu poole teel. Samas paned tähele universumist saabuvaid märke ja sõnumeid oma sisemusest sammude kohta, mida järgmiseks ette võtta. Hiljuti leidsin maailmakuulsa õpetaja, kellel on Facebookis mitukümmend tuhat jälgijat. Niipea kui tema videot nägin, soovisin temaga tutvuda. Panin selle soovi oma mõttelisele ajajoonele, kirjutasin talle ja kutsusin ta külla. Tunni aja pärast vastas ta mulle. Ütles, et tundun huvitav inimene, me tegeleme samade teemadega. Ja ta sõitiski Eestisse – Texasest.

Veel mõtlesin, et tahan tulevikus olla iseenda tööandja. Maagiline, kui soovid niimoodi täituvad, samm-sammult on ka see unistus tõeks saamas. Koos sõbranna Cleoga lõime oma firma. Oktoobris esitleme äppi The Vegan Map. Soovime tuua kokku sarnaselt mõtlevaid inimesi ja inspireerida eluviisi, mis on hea inimese tervisele, loomadele ning loodusele – et pärandada maakera tulevasele põlvkonnale natuke paremana.