Modellitöö Nõukogude Liidus 30 aastat tagasi: ideaaliks oli hästi sale figuur ja teenistuseks korralik summa
Merit oli 15-aastane ja õppis Tallinna 8. keskkoolis, kui ühel päeval tulid klassi Marati noored moekunstnikud vanalinna päevade jaoks mannekeene otsima. Sihvakas tüdruk jäi neile silma. “Töötasingi veidi aega Maratis, aasta hiljem pildistasime juba Eesti Naise jaoks noorte moekunstnike Maire Valdma ja Leena Lutjuki riideid. Fotograafiks oli Jüri Vendelin, kes kutsus mind edasi Silueti pildistamisele, kus tuli näidata koolilõpuriideid,” meenutab Merit. Silueti pildistamisel jäi tüdruk silma juba moekunstnikele, kes töötasid nii Silueti kui ka Tallinna moemaja jaoks – nemad kutsusidki Meriti Tallinna moemajja mannekeeniks tööle. “Eks ma vaikselt olin sellest ka unistanud,” muigab ta. “Ise ei saanud end tol ajal väga kuhugi pakkuma minna, tuligi oodata, et äkki keegi avastab. Modellikonkursse, nagu neid tänapäeval teatakse, ei olnud ja kui keegi moekunstnikele silma jäi, siis ettepanek tööks ka tehti.”
Foto: modelli album/Sergey Dydik
Moedemmid, reisid, esikaaned
Kas mäletate veel suuri Kalevi spordihallis toimunud moedemonstratsioone? Nendeks valmistumine ja neil esinemine oligi mannekeenide üks suurematest töödest, lisaks Silueti pildistamised. “Moe-show oli tohutu etendus, saalid olid alati täis ja moodi ka kommenteeriti sealsamas. Iga modelli jaoks õmmeldi riided spetsiaalselt temale – tänapäeval tehakse tooted varem valmis, siis aga käisime varem proovides.” Mõne kostüümi puhul tehti ka spetsiaalsed jalanõud, mis valmisid moemaja jalatsitsehhis.
Tänapäevane modellitöö eeldab pidevat reisimist, kas, kuidas ja kuhu reisisid siinsed modellid nõukogude aja lõpus? “Reisisime küll ja peamiselt Moskvasse, kus olid Nõukogude Liidu suured moeülevaated. Olen tihtipeale rongiga Moskva vahet sõitnud, kuid esinemisi oli ka mujal, kus toimusid väikesed kinnised üritused,” meenutab Merit. “Minu kõige esimene ja ägedam välisreis oli Iirimaale, kui olin 18-aastane. Oli Limericki linna sünnipäev ja eelnevalt käis üks naine Iirimaalt ning valis isiklikult Tallinna moemajast välja viis modelli, kes said Iirimaale minna. Meid võeti seal väga hästi vastu – lennutati eralennukiga, saime linnapeaga kokku ja esinesime kohalikus televisioonis. Mõelda vaid, sattuda Nõukogude Liidust Iirimaale – oli maikuu, magnooliad õitsesid, ma polnud kunagi välismaal käinud ...” Ta lisab, et tüdrukutele anti väike taskuraha, mille eest teised ostsid peamiselt riideid. “Mina aga tahtsin osta midagi väga praktilist ja nii sain omale auruga triikraua.”
Merit on olnud kahe Silueti kaanel. “Mäletan, et ootasin ajaleheputka kõrval bussi ja minu pildiga Siluett oli seal müügil. Seisin varjus, et mind ära ei tuntaks.” Talle meeldis tema töö, kuid sellest rääkida ei olnud vajalik. “Tänapäeval on väga oluline osata end müüa ja olla rohkem tähelepanu keskpunktis, tol ajal ei olnud selleks vajadust.”
Kaanefoto autor: Jüri Vendelin
Kas tasuv töö?
Mannekeenitöö tasust rääkides ütleb Merit, et see oli täiesti arvestatav. “See polnud küll väga suur, aga Nõukogude ajal korralik lisatasu. Õppisin samal ajal ülikoolis käsitööõpetajaks, sain stipendiumi ja elasin sellest normaalselt ära.” Tasule lisandusid erinevad soodustused – näiteks kingiti enne moedemonstratsioone mannekeenidele Prantsuse kosmeetikat ja sai käia kosmeetiku juures.
Kontakti moekunstnikega peab ta aga hindamatuks. “Tänapäeval on modelli ja moekunstniku suhe oluliselt lühiajalisem – enne show'd valitakse modellid välja, meie käisime aga pidevalt proovides, olime pidevalt moemajaga seotud. Oli suhteliselt väike modellide punt, aga meie suhe moeloojatega oli võib-olla tihedam kui praegu.”
Tundus, et teised on ilusamad
Teema, millest modellide puhul tänapäeval üle ega ümber ei saa, on vorm. Merit meenutab, et talle tundusid kõik teised palju ilusamatena. “Üldiselt idealiseeriti hästi saledat figuuri, tundsin alati, et olen liiga paks ja võrdlesin end pidevalt teistega. Kõik mannekeenid ei olnud täpselt ühesuurused, aga ootused olid suured. Ma ei saa öelda, et oleksin end nooruses nii hästi ja enesekindlana tundnud kui küpsemana ...” tunnistab ta teema tundlikkust. “Kartsin alati, et ajan laval käies sammud sassi ning mulle tundus, et teistel on ilusad väikesed näod ja minul on suur lõvi nägu,” meenutab ta muiates.
“Kuigi me ei olnud kõik ühes suuruses, oli standardiks 36, mis kalduks pigem 34 poole.” Merit on 176 sentimeetrit pikk, ja keskmiselt olid modellid 172–178-sentimeetrised, alla 170-sed lavale üldiselt ei saanud.
Meeldib eristuda
Merit tunnistab, et on alati olnud moehuviline. “Kuigi ma ei olnud sel ajal veel nii teadlik, meeldisid mulle need asjad, mida laval kandsime. Meil oli ka võimalus osta väga soodsa hinnaga eelmiste show'de riideid, mis oli väga eriline võimalus. Ma ei ole kunagi olnud oma riietuses tagasihoidlik, mind ei huvita massi sulandumine.” Moekunstnikest, kes talle siis väga meeldisid, nimetab Merit Ivo Nikkolot, kes oli põneva ja eristuva käekirjaga, samuti Anu Hinti, kes oli samuti julge ja moodne. “Sel ajal olid kindlad reeglid, mida moekunstnikud pidid loomingu puhul silmas pidama, aga nemad olid minu jaoks kõige põnevamad.”
Loe ka intervjuud endise tippmannekeeni Faime Jurnoga: Mind köitsid muusika, enda näitamine, tants ja suhtlemine
