Elu kesk kütkestavat kaost

Moelooja Xenia Joost (34) on viimased aastad elanud ja töötanud Vietnamis. See pole olnud “Söö, palveta, armasta” stiilis eneseleidmise retk. Vastupidi, see on olnud imeline võimalus end täielikult kaotada.

Kui viimased sügislehed puudelt langesid, pakkis Xenia neli kohvrit, kaks suurt ja kaks väikest, ja sõitis koos abikaasa Jürgeni ning tütarde Aleksandra ja Mariaga (siis 6 ja 1,5 – toim) Vietnamisse. Aasta oli siis 2014. Üheotsapilet teisele poole maakera jättis ruumi igatsetud spontaansuseks – plaanitud puhkusest sai soov talvituda ning ühest talvest kolm.

“Me ei kavatsenud Vietnamisse elama jääda, me lihtsalt ei teadnud, millal tagasi tuleme,” lausub Xenia puhanud, rahuloleva naeratusega. Detsembris pakib pere taas kohvrid, et sõita talvituma. Seekord Eestisse.

Nüüd või mitte kunagi

Mõte reisida Aasiasse ja panna end proovile läbinisti teistsuguses kultuuriruumis küpses Xenia peas mitu aastat. Ta oli varem käinud tööasjus Hongkongis ja Tokyos ning saanud korduvalt kinnitust, et talle Aasias väga meeldib. Tõsi, ka disaineri loomingus peegelduvad tihti nüansid, lõiked ja detailid, mis vihjavad just hommikumaade kultuurile.

Kolm aastat tagasi jõudis kätte hetk, mil tuli teha otsus – kas nüüd või mitte kunagi. “Arutasime Jürgeniga, et Aleksandra alustab aasta pärast kooliteed, mis tähendab, et kui me nüüd ja kohe ei lähe, siis uus võimalus avaneb alles 12 aasta pärast.”

Ka töises plaanis paistis hetk soodne, kuna kumbki partneritest ei tundnud, et Eestis midagi lõpetamata jääks. “Oleme Jürgeniga keskkooli lõpust koos olnud. Alati oli midagi tähtsat, mis meid kodus kinni hoidis: ülikool, karjäär, rasedus… Mõistsime, et nüüd on see aeg.”

Algselt plaanis nelik sõita Filipiinidele, kuid otsustaval hetkel tabas saareriiki taifuun. Taltsutamatud loodusjõud mõjusid perele hirmutavalt, mistõttu langes valik rahulikuma naaberriigi, Vietnami kasuks, mis võlus oma heade tervishoiu- ja haridusnäitajatega. Lisaks on riigis maailma kiireim majanduskasv, milles oluline osa ka moe- ja tekstiilitööstusel.

Joostide peatuspaigaks sai Vietnami idakaldal paiknev rätsepate linn Hội An. “Minu esimene mõte oli leida käsitöölisi, siiditegijaid ja kanepikanga kudujaid, kelle toodangut saaksin oma brändi juures kasutada. Paraku on kohalikega ärisuhteid raske luua, sest nad müüvad põhiliselt Hiina kangaid. Need, kes ise koovad, on aga n-ö peidus: elavad hõimuelu või on teed nendeni läbipääsmatud.”

Ootamatult tööle

Kuigi disaineril puudus igasugune idee kinnitada kanda kohalikul moetandril, siis just see juhtus: “Kohtusin ühe ettevõtte omanikuga lasteriiete asjus. Ootamatult võttis meie kohtumine uue pöörde, kui ta küsis, kas tahaksin tema brändile kollektsiooni teha.” Kodus tutvustas Xenia mõtet perele ning üheskoos otsustati veeta kaks-kolm kuud Hội Anis. Sujuvalt sai paarist kuust kolm aastat.

Xenia asus tööle 1000 töötajaga pere­firmasse, mis on Aasia mõistes pigem väike­ettevõte. “Suurtes tehastes on tööl 20 000 inimest ja nende olustik meenutab mulle Youtube’i õudusvideoid. Ma pole kindel, kas oleksin vaimselt valmis sellises kohas töötama,” räägib disainer.

“Firma, kus mina töötan, on rajatud väikestesse majadesse, kus iga maja on eraldi üksus. See on perepõhine ja personaalne ettevõte. Need kaks omadust on kohalikele väga olulised. Ka firma omanikule on tähtis hoida iga töötajaga häid suhteid, mistõttu ta maksab palka kõigile isiklikult,” tutvustab Xenia kohalikku töökultuuri.

Nüüdseks on ta loonud kollektsioone kahele ettevõtte brändile, millest üks on suunatud Korea publikule ning teine USA, Austraalia ja Euroopa kliendile.