Minu eriline isa

Uuringud näitavad, et hea suhe isaga aitab tütardel olla tulevases elus eneseteadlikum. Kahjuks pole igaüht meist õnnistatud isaga, kes on elus eeskujuks või raskel hetkel toeks. Meestekuu puhul teeme kummarduse isadele, kes on selle tiitli auga välja teeninud.

Hanna (34) ja Tiit Jõgi (57) on ettevõtjatest isa ja tütar. Üle-eelmisel suvel tegid nad teoks ammuse unistuse ning soetasid üheskoos vana talukoha. Eesmärk on üllas: luua hea auraga koht nii endale kui ka teistele.

Tütrest rääkides ütleb Tiit, et koos lahatakse maailma asju ja võetakse vastu tähtsaid otsuseid. Hanna lisab, et ühist otsustamist on küll palju, kuid rohkem tema asjade osas. Tiit muigab: “Minu elu on ammu paigas. Siin pole enam midagi arutada. Ja ma ei muretse ka Hanna pärast. Tean, et ta saab oma otsustega hakkama, ja ma aktsepteerin neid.”

Tiit toob näiteks tütre soovi alustada oma äri. Algul oli mees küll skeptiline, kuid andis siiski oma õnnistuse. “Kuigi tingimused pole soodsad, siis tean, et Hanna töötab ennast üles ja tuleb toime.”

Elu põhitõed ja väärtused on Hanna suures osas isalt õppinud. “Mäletan lapsepõlvest, kuidas isa õpetused tulid nii muuseas. Hinnangute kujundamine toimus tegevuste ning vanavanaisast rääkivate metafoorsete lugude kaudu.”

“Minu põhimõte on, et igal inimesel, sealhulgas lapsel, on õigus oma arvamusele. Enne kui lapsele ei ütled, pead kümme korda mõtlema. Järsk “ei” lõikab mõttelõnga läbi,” on Tiit veen­dunud ning nendib, et näeb tihti, kuidas lastel ei lasta eksida. “Ma ei arva, et kasvama peaks vati sees. Nii Hanna kui ka minu lapselapsed on treppidel turnides oma vopsud kätte saanud. Õppimiseks piisab ühest kogemusest.”

Saame sõpradeks!

Suurema osa teismeeast elas Hanna isa juures. Kui käes oli aeg minna keskkooli, viis töö Tiidu osaliselt Tallinna ning Hanna jäi üksi nende Viljandi majja elama. Tiit meenutab, et vahel ta küll helistas lapsele ja tuletas meelde, et välisuks tuleb lukku panna, kuid tegelikult teadis, et tüdruk saab hakkama.

Nii Hanna kui ka Tiit on teineteisele tänulikud, et teineteist on kaasatud ka enda sõprade ringi. Juba 20 aastat on naine ühes oma isa ja tema sõpradega käinud suusareisidel ning tunnistab, et ei taha enam ühegi teise kambaga rännata: “Isa ümber on kogunenud hulk toredaid inimesi ja ta oskab seda seltskonda suurepäraselt koos hoida.”

“Meie seltsis on palju erinevaid inimesi, kel kõigil on erinevad anded: mõni loeb luuletusi, teine laulab ja kolmas mängib pilli. Avatuse ja positiivsusega on elus võimalik palju korda saata. Katsu sa vaid kuri olla – see tuleb kohe ringiga tagasi,” ütleb mees. Ta on veendunud, et kui oled hea inimene, siis koonduvad ka su ümber toredad inimesed. “See on peegelduse küsimus. Ka laste ja vanemate suhe on peegeldus. Olen märganud, et lapsed ja koerad on väga sarnased. Kui näed emba-kumba, siis tee midagi sellist, mis pälvib nende tähelepanu. Seejärel pole mingit probleemi nendega kontakti saavutada.”

Tiit ütleb, et lastega koos tuleb teha asju mõnuga, olgu siis kavas rattamatk või suusatamine. “Lastega tuleb leida konsensus, siis teevad nad kõiki tegevusi rõõmsalt kaasa,” meenutab ta rattaretke Lätti, mille osaks olid lugematud jäätisepausid.