Materjal on kõige alus

Rõiva hind algab materjalist. Odav polüester… ongi odav. See hargneb, kortsub, läigib. Käe all ei ole see ka alati mõnus. Lisaks lähevad odavad materjalid üldjuhul kiirelt topiliseks ja venivad välja. Kvaliteetne kangas on katsudes pehme ja mõnus ning näiteks kallimad siidsatiinid on lausa nurruma panevalt pehmed – selline kleit ihu vastas hellitab sind kui pilve peal. Juba selle selga panek teeb tuju heaks. Kui odava kanga meeter maksab vaid sente, siis keskmise kvaliteediga kangad algavad 30-40 eurost meeter. Kallimad ja näiteks käsitsi pärlitega kaunistatud kangad maksavad juba üle saja euro meeter. Peenemad siidid on suisa ulmeliselt kallid… ja loomulikult ei saa kleit maksta vähem, kui materjal, millest see on tehtud.

Lisaks kangale on vaja niiti, lukke, nööre, liimiriiet ja teisi abivahendeid. Kui kleit on mõnest soodsamast kangast, siis võib vajalike vidinate hind olla isegi suurem, kui kanga hind.


Ali Expressist tellitud tüdrukute kleit - tundub ilus, eks?


Kui kleiti aga veidi lähemalt vaadata, on selge, et kohevuse loovad seal näiteks pigem kanapuuri võrku meenutava kõvadusega tüll, või plastmassist rõngad, mis muudavad kleidi kuju jäigaks ehk näiteks istuda on selle kleidiga väga raske. Materjal läigib, hargneb, kortsub. Lisaks tasub arvestada, et hiinlaste kehakuju on eurooplaste omast erinev, palju on probleeme proportsioonidega.

Tegumood

Lihtsad lõiked, sirge siluett ja vähe kaunistusi on soodsam, kui keerulise konstruktsiooniga koheva seelikuga kleit. Maikalõikega pihik, lihtne kroogitud seelik on suhteliselt soodne. Aga kui kleit saab keerulisem, kasvavad nii selle kokku panekuks vajalike tehniliste teadmiste, aja kui ka materjali hulk.

Näiteks Mischka Aoki lastekleit maksab keskmiselt 3000-5000 eurot. Rohkelt tülli, keerulised tikandid, peen käsitöö... Kohevasse ja voogavasse seelikusse ainuüksi läheb 40-100 meetrit tülli. Materjali on palju ja selle kokkupanek ajamahukas käsitöö.

Kvaliteet, kvaliteet, kvaliteet

See tekitab kohati tuliseid vaidlusi. Loomulikult saab tülliribaga kleidikese ka Ali Expressist, kuid 10 eurose kleidi näol võib tegu olla õudusega, mille õmblusi peate juba peale esimest proovimist üle õmblema.

Kui läheb hästi, siis püsivad õmblused koos, kuid tehniliselt on kleit ikka kokku pandud nii, et tugevad õmblused ja teravad lukuotsad kriibivad nahka. Kui keerate kleidi tagurpidi, paljastub üks suur segadus ja niitide sasipundar... Tihti pole odavate rõivaste puhul ka kangas mööda lõime lõigatud ja see ese kisub seljas keerdu ja kokkuvõttes pole selles mugav olla.

Paljud vaidlevad, et mis vahet sel on, kuidas kleit seestpoolt välja näeb – keegi ei näe ju seda. Tõsi. Ei näegi, aga kõik need pisiasjad, mis kratsivad ja panevad nihelema... Või õmblused ja sabajupid, mis võivad kleidi selga panekul näiteks kõrvarõnga taha jääda, muudavad selle kandmise kogemust viletsamaks.

Keerates kalli kleidi ümber, võiks ekslikult arvata, et tegu on mõne lihtsama kleidiga. Voodri õmblused lähevad kokku. Ühtki niidisaba kuskilt ei paista. Ruudud, triibud jooksevad ilusti kokku, taskud on ühel kõrgusel.

Kandjal on seda kleiti ka mugav kanda. Boonus on ka see, et see ei kuku seljas tükkideks ja muidugi, näeb loodetavasti ka suurepärane välja.

Niisiis, kurat on peidus detailides. Kaugelt polegi erilist vahet, kuid mida lähemalt kleiti vaadata, leiab erinevusi rohkem kui küll.

Mischka Aoki üle 2000 euro maksnud kleidi kangas lausa laulab pehmusest ihu vastas. Vooder justkui kallistab sind. Ka tülli alusseelikul on vooder. Kleiti tagurpidi keerates ei saagi aru, et see võiks olla sisemus. Õmblused on ka seespidiselt millimeetri pealt paigas. Piisavalt kvaliteetset tülli, luksulik kangas, mis on kaunistatud rikkaliku tikandiga. Palju vaeva, kalleid materjale ja meistriteos on valmis.