Kui sul pole elu sees isegi suvilat olnud, arvad võib-olla tõesti, et kuna maal pole kohvikut ja kino, ei ole seal ka muud teha kui end pehmesse kampsunisse mässida ja, teetassike käes, unistavalt kaugusesse vaadata. Õnneks oli minu vanavanematel suvetalukene, kus pidi rohima, kõplama, riita laduma ja naabrimuti juurest mune ja haisvat piima tooma (sest ta oli üks väike räpane mutike, kes ei viitsinud mannerguid pesta). Kuivaineid sai lavkast. Kuna nutitelefone polnud ja raamatud olid kõik läbi loetud, oli nädala kõrghetk see, kui tapamajast tulev auto jättis külavaheteele iga natukese aja tagant vedelema mõne huvitava siseorgani, mida sai puupulgaga torkimas käia seni, kuni rebased põneva kraami öösel ära sõid. Vesi tuli kaevust ja vets oli üle hoovi. Nii et mingit hipsteri­unelmat mulle küll pähe ei määri. Kui see hobitalukene tähendas pidevat sahmerdamist, mis see Heidi loomaaed siis veel olla võib!

Suled ja šampanja

Tundsin, et olen oma võimeid ikkagi üle hinnanud, kui Heidi hubase majapidamise ust avades mulle suur pahvakas mingit lehkavat auru näkku hõljus. “Loodetavasti harjun sellega,” mõtlesin ega julgenud mingeid linnainimese kommentaare kõva häälega kuuldavale tuua. Selgus, et selline kummaline lõhn tekib siis, kui sul on kodus mitu peata kana (sõna otseses mõttes) ning sa kastad neid järjest pliidil auravasse kuuma vette, et suled lahti ehmatada. Kuigi olin end lahkelt appi pakkunud, siis olukorraga päriselt silmitsi seista enam nii tore polnud.

Õnneks olin ma kaasa toonud pudeli šampanjat ja keda siis klaasike mulli julgemaks ei muudaks! Peale selle pole ma taimetoitlane – kui tahad kanasuppi, on ikka tegelikult veider, kui ei suuda leppida asjaoluga, et kana oli enne elus ja selleks, et teda süüa, peab alustama mõrvast. Nii me siis viimaseid tunde kodus oleva Heidiga muudkui kitkusime sulgi, jõime šampanjat ja rääkisime asjadest, millest naised tavaliselt kohvikus räägivad. Noh, nagu “Seks ja linn”, aga surnud kanadega. Ja maal, mitte linnas.

Pidasin isegi aroomile vapralt vastu, kuni saabus Heidi sõber ning teatas ilma igasuguse tseremooniata: “Päris rõve hais!” Kui juba põline maapoiss nii ütleb, siis on ju okei endale viimases hädas araabia naise kombel nina alla Chaneli parfüümi määrida.

Peokummikud

Kui olin hommikukohvi kõrvale saanud põhjalikult uurida Heidi tütre aardekogusse kuuluvat kuivanud nahkhiirt (ei mingit Barbiedega kekutamist), oli aeg kummikud jalga panna ja loomad üle vaadata.

Selgub, et kummikul ja kummikul on vahe. Minu omad on originaalis õudkallid disainerikummikud, mis olid ühes Dubai kaubamajas isegi 90protsendilise allahindlusega riiulile seisma jäänud. Kes ikka kõrbes kummikuid osta tahab? Suutmata olukorra absurdsusele vastu panna, vahetasin botikud 40 euro vastu ning nüüd ma siis seisingi Pajuvärava mudas oma peente kuldvidinate ja nahkäärisega kummisaabastega. Isegi seitsmeaastane Uma arvas murelikult, et ma võiksin “midagi koledamat” jalga panna. Mina jäin enda juurde, et kummik on kummik, aga kui üks kits hammastega kuldse pandla ära rebis, sain aru, et maailmas on ikkagi olemas maakummikud ja linnakummikud.

Edasi lugemiseks: