“Jah, meil on siin praegu taifuun, aga homme on see läinud,” lubab kohalik reisiagent ja üritab meile Filipiinide väikesaare Panglao rannas iga hinna eest maha müüa snorgeldusreisi naabersaartele. “Ja-jaa, las taifuun läheb mööda, küll me siis tuleme,” lubab abikaasa ärevuses reisimüüjale, kes tajub, et loodetud raha hakkab juba käest libisema.

Tuul on rannas selline, et viib mütsi hetkega peast ja silma tuiskav liiv sunnib põgenema. Pole just kõige toredam üllatus, kui oled olnud teel 48 tundi, et saada lõpuks päikese alla, kuid kohtad hoopis mustapilvist taevast, lakkamatut vihmasadu ja valju tuult. Ja kuulda seejuures lohutuseks: “Varsti peaks üle minema…”

Taifuun ei vaibu

Järgmisel päeval möllab tuul veel hullemini. Saame aru, et kui me just päev läbi hotellitoas istuda ei plaani, tuleb Panglao saare ringsõit ette võtta. Esimeselt tänavanurgalt leiame ühe tuk-tuki ehk kolmerattalise, mille juht on nõus meile umbes 8 euro eest saart näitama. Loeme talle ette, mida näha tahame: St. Augustini kirik ja merekarbimuuseum, kohalike arvates kõige ilusam, Doljo rand, Hinagdanani koobas ja mesilasfarm.
Doljo rand on küll ilus, kuid ilma tõttu inimtühi. Tormame otse helerohelisse ookeani, sest see on esimene kord, kui kutsuvalt läbipaistvat vett näeme. Meie hotelli lähedal olev Alona rand on taifuuni tõttu olnud ilmetult hall.

Merekarbimuuseum osutub võimsamaks, kui oodata oskasime. Ehkki vihm sajab kohati katusest läbi, on merekarpide kogu muljet- avaldav.

Panglao saarereisi tipphetkeks kujuneb Hinagdanani koopa külastamine. Ehkki koobas ei hiilga suurusega, on see oma maalilisuses uhke, eriti atraktiivseks muudab selle aga ererohelise veega järv, milles on lubatud ujuda. Kümneaastane poeg Kevin, kes on pea sünnist saadik tõeline amfiibinimene, ronib pikemalt mõtlemata kõrgele kaljunukile ja hüppab sealt hooga vette, nii et isegi kohalik instruktor korraks ehmub, siis aga aplodeerib.

Mesilasfarm jääbki nägemata, sest taifuuni tõttu on see suletud – mesilased olevat ärritunud ja ohtlikud.

Šokolaadi­hõnguline Bohol

Tagasi Alona linnas, sünnib otsus minna järgmisel päeval avastama naabersaart Boholi, mida ühendab Panglaoga sild. Tänavatel pakutavad Boholi ekskursioonid on kallid ja ühenäolised, hõlmates väikeste erinevustega šokolaadimägesid, liblikafarmi, käiku rippsillale ja seiklusparki, Loboci jõekruiisi koos lõunasöögiga ning inimkätega loodud metsa (man-made forest), mõnel juhul ka eksootiliste loomade parki. Ekskursioonihinnad suures bussis (50–68 eurot neljale) tunduvad meile kohalikku hinnataset arvestades kallivõitu. Sestap otsime tänavalt autojuhi, kes on rõõmuga nõus sama marsruudi läbima ainult meie perega 25 euro eest.

Loomulikult sajab ka järgmisel päeval. Esimese peatuseni šokolaadimägedes tuleb sõita ligi kaks ja pool tundi, valdavalt mööda mägiteid, mis on aga paduvihma tõttu ülilibedad. Lisaks on remondi tõttu osa teest üles võetud, autojuht sõidab aga käänulistel, aina kõrgemale tõusvatel mägiteedel nagu tõeline kamikaze, seitsmekohalisel Toyota mahtuniversaalil hoogu hetkekski maha võtmata. Lastele see loomulikult meeldib, mulle mitte nii väga.

Šokolaadimäed ilmuvad meie teele ühel hetkel nagu ilmutised – ümmargusi ühtemoodi mägesid olevat saarel kokku 1268. Mitu kuud kestnud vihmahooaja tõttu on mäemütsid kaetud rohelusega, kuival perioodil tõmbuvat need aga pruunikaks nagu šokolaad – sellest ka nimi. Et sellest loodusimest tõelist pilti saada, tuleb ronida vaateplatvormile, pea samale kõrgusele mäetippudega, see on aga paduvihma ja tugeva tuule tõttu paras katsumus. Kuid üleval avanev vaade on lummav: nii kaugele, kui silm ulatub, paistavad pilvedesse uppuvad rohelise vaibaga kaetud mäed.

Edasi lugemiseks: