Teiste eest väljas

Need naised ei lähe pärast töönädalat koju lõõgastuma, vaid panevad vormi selga ja suunduvad patrulli. Ilma igasugust tasu ootamata – neid innustab hoopis miski muu.

Kohtume Mirjam Simmeriga (29) intervjuuks ja pildistamiseks Põhja prefektuuri kesklinna politseijaoskonna ees. Hetk tagasi saabus ta välja­kutselt, mille tegi mees, kelle naabrinaine kriipis õues noaga tema autot. Mirjam pühib põlvi. “Otsisin auto alt nuga, põlved said veidi mustaks...” selgitab ta vaikselt. Täna on ta käinud kahel väljakutsel, kõige kiirema vahetuse ajal on neid olnud 14.

Mirjam ei ole politseiametnik, vaid abipolitseinik, kes töötab iga päev hoopis reklaami­agentuuris Optimist projekti­juhina. Lisaks on tal oma savikoda, kus juhendab saviringe. Hiljuti kolis ta Tallinnast Märjamaale, kus on käsil uue kodu sisustamine. Tegemist peaks justkui jätkuma… Siiski aitab ta vabatahtlikult abipolitseinikuna ühiskonda turvalisemaks muuta.

Lõuna prefektuuri vaba­tahtlike koordinaator Rainer Rahasepp ütleb, et kuigi vabatahtlik ei asenda kunagi palgalist töötajat, on abipolitseinik kahtlusteta politseinike kolleeg ja kindel abimees. “Abipolitseinik saab väga suures osas ise soovi avaldada, millistes tegevustes ta kaasa lüüa tahab. Abipolitseiniku eeldusi ja tugevusi püütakse jälgida ja märgata ning vastavalt sellele tema tegevust suunata.” Ta lisab, et vabatahtlikud on oma tegususe ja entusiasmiga eeskujuks paljudele: “Nad on suure südamega sädeinimesed.”

Päeval teeb reklaame, õhtul käib patrullis

Mirjamist sai abipolitseinik kolm aastat tagasi, kui ta töötas Rahva Raamatus hulgimüügijuhina. “Mul oli vist pre-keskeakriis,” muigab ta. “Tundsin, et tahaksin veel midagi teha. Otsisin võimalusi, kuidas saaksin midagi juurde õppida, kuid õppimisvõimalusi täiskohaga töötavale inimesele nappis. Pidin leidma midagi, mis klapiks üheksast viieni ajagraafikuga ja mis ei eeldaks, et oled näiteks kaks nädalat järjest töölt ära. Siis avastasingi, et on võimalik kuuajase kursuse jooksul abipolitseinikuks õppida.” Õpiti inimestega suhtlemist, enesekaitset, lastekaitset, kõike, mida politseitöö hõlmab. Kursus lõppes eksamiga.

Pärast koolitust kulus pool aastat, enne kui Mirjam esimest korda vormi selga pani ja tööle läks. “Helistasin ühel päeval Põhja prefektuuri korrakaitse­ametnikule Hanno Viibusele, järgmisel olingi platsis – varustus juba ootas. Võtsin kohe töölt kaheks nädalaks puhkust ja tegin terve tsükli kaasa,” vaimustus Mirjam. Tsükkel tähendab järjest kaht vahetust päeval, kaht vahetust öösel, millele järgneb neli vaba päeva. “Sain aru, et see on ikka nii minu teema. Päeval tegin reklaame, õhtul läksin patrulli, öösel jõudsin koju.”

Esimene väljakutse on naisel siiani selgelt meeles. “Oli päevane aeg, olin koos välijuhiga. Vorm oli päris raske, raadioside töötas… mäletan, et tundsin isegi veidi hirmu. Vihma kallas ja üks elektriliin oli kukkunud Ristiku tänavale. Pidin liiklust reguleerima. Mina, värskelt juhiloa saanud autojuht, kes ma olin esimest päeva abi­­polit­seinikuna väljas, reguleerisin liiklust! Välijuht arvas, et rohkem ta mind ei näe...” Mirjam oli järgmisel päeval aga taas kohal.

Kõige raskemateks väljakutseteks peab Mirjam juhtumeid, mil kannatajateks on lapsed. “Nägin, kui isa – täiesti purjus – pillas oma vastsündinud kaksikud beebid kivitrepile ja nad sellest alla veeresid.”