Jaapani-vaimustus

Laulja Elina Nechayeva (26) tunnistab, et on kogenud koolikiusamist ja tundnud oma välimuse pärast ebakindlust.

Elina puberteediiga möödus Tallinnas, kus ta õppis prantsuse lütseumis ja hiljem paralleelselt Georg Otsa muusikakoolis. Ta vaimustus Jaapani kultuurist: “Olen selle üle õnnelik ja arvan, et see hoidis mind eemale paljudest teismeeaga kaasnevatest probleemidest.” Elina lisab, et kõik, mida ta teismelisena läbi elas, on kujundanud ta selleks inimeseks, kes ta praegu on.

Milline teismeline sa olid?

Pigem omaette olija, kuid liigse torkimise peale võisin minna mässumeelsemaks. Tõtt-öelda olin ma pidevalt nii hõivatud, et mässamiseks polnud aega ega jõudu. Ma osalesin laste­koori Raduga proovides, mis toimusid neli korda nädalas, samuti käisin video- ja foto­stuudios, kus õpetati pildistama ja filme monteerima, ning ka sportimas. Lisaks olid tunnid eraõpetajate juures, et hindeid ja teadmisi heal tasemel hoida – teismeea alguses kippusid hinded olema nigelavõitu. Õnneks kestis halbade hinnete periood ainult aasta aega.

Üldiselt möödus teismeiga aga Jaapani-teemalise loosungi all. Ma õppisin jaapani keelt, vaatasin Jaapani filme, seriaale ja multikaid, tellisin Jaapani ajakirju, sõin Jaapani toitu ja fännasin Jaapani tänavamoodi. Kahjuks vanemad mind üksinda Jaapanisse ei lasknud, kuid praegu mõtlen, et see oli õige otsus.

Kas vaevlesid ka komplekside küüsis?

Tõsise ninaluumurru tagajärjel olin sunnitud läbi tegema operatsi­ooni (Elina oli siis 14aastane – toim) ja see põhjustas puberteedieas suure kompleksi, mis puudutas mu välimust. Et varjata operatsiooni­järgseid märke, pidin hakkama ennast meikima – mind jumestuseta näha oli peaaegu võimatu. Kuid õnneks läks aastate möödudes meikimis­hullus üle ja tuli arusaamine, et palju tähtsam on sisemine ilu ning hinge arendamine ja harimine.