"Litsid" tekitavad vaatajates skeptilist segadust: kas eestiaegsed daamid kasutasid kondoomi?
Sarja autor ja režissöör Mart Sander ütleb Catwalkile, et kõik oli tõesti täpselt nii, nagu peab. "Batman ja Superman debüteerisid ajalehtedes mõlemad enne suurt sõda – Eesti lehed trükkisid küll Miki Hiire koomikseid, aga siin müüdavatest välismaa lehtedest võis tõesti lugeda ka nende superkangelaste seiklustest. Ka majas kasutatavad elektririistad on autentsed.
Köögis on nõuka-aegne elektripliit?
Keegi kommentaator küll hädaldas, et miks köögis on nõuka-aegne elektripliit, kuid see pole tõsi: see firma AEG pliit on valmistatud aastal 1935 ja selle ostsimegi koostöös tänase Electroluxiga Saksamaalt. Seetõttu on seriaalis veel mitmeid Electroluxi tooteid – föön, tolmuimeja, kohvimasin…"
Väärib märkimist, et meelelahutustehnikast olid eestlased väga raadiolembelised ning aastaks 1939 edestas Eesti raadioaparaatide hulga poolest inimese peale mitmeid Euroopa riike. "Eesti Ringhääling katsetas aastast 1938 isegi stereosaadetega! Paljud raadiod tulid ka koos elektrilise grammofoniga, nii et vana vändaga patefoni võis sahvrisse tõsta või kasutada seda piknikel. Seda muidugi juhul, kui ei olnud võimalust autoraadiot üürgama panna – sõjaeelseil aastail olid ligi pooled siin müüdavad ameerika ja saksa autod juba varustatud sisse ehitatud autoraadiotega."
Kellele kuulub härra Metsla televiisor?
Enamus ei pruugi seda teada, aga ka televiisor ei olnud Eestis tundmatu nähtus. Juba aastal 1936 toimusid siin avalikud vaatamised ning loodi ka esimesed kursused teleamatööridele. Esialgu tuli aparaate ise ehitada, aga näiteks Inglismaalt või Saksamaalt võis jõukam inimene endale ka valmis televiisori tellida.
Sander toob näite: "Televiisor, mida härra Metsla oma korteris vaatab, on minu isiklik, Inglismaal valmistatud mudel aastast 1939. Eestis võis püüda saateid nii Saksamaalt kui Inglismaalt. Ilmselt meil oli siiski nii palju televiisoriomanikke, et 1940. aasta kevadel kehtestati lausa televiisorimaks. Sõja ajal lõpetas BBC töö, aga Saksa saatja töötas täiega kuni 1943-44 aastani.
Värvifilme hakkasid eesti kinokülastajad nägema juba 20ndatel aastatel. "Mu oma vanaema käis salaja (ta polnud veel täisealine, aga film ei olnud mõeldud noortele) vaatamas „Ooperi fantoomi“, mis on osaliselt värvilisena filmitud. Firma Technicolor hakkas värvifilmidega katsetama juba aastal 1917; kuna tehnoloogia oli kallis, tehti sageli nii, et mustvalge filmi mõned lõigud olid filmitud värvilisena. Tänapäevaseid ehk neljavärvisüsteemis filme hakati Hollywoodis tootma aastal 1935 ja sõja alguseks oli filmitööstus nii arenenud, et pooled 1939.aasta kinomenukitest olid värvilised. 1940.aastal lisati värvidele ka stereoheli – seda tegi Disney oma filmis „Fantaasia“.
Sõja-ajal näidati eesti kinodes küll vaid Saksamaal ja liitlasriikides toodetud filme; Saksamaal valmis sõja ajal 12 täispikka värvilist mängufilmi, millest enamus ka meie kinopubliku ette jõudis (kuni augustini 1944). Muide, vähesed teavad, et 3D filmidel on sama pikk ajalugu: esimesed jõudsid kinodesse aastal 1922.
Aga kas tõesti kondoomid...?
Sarja esimeses osas küsib proua Kukk, kas härrastemaja uustulnuk Linda oskab preservatiiviga ümber käia? Sander nendib, et sageli on avaldatud arvamust, et kondoom on midagi uut, või siis, et eestiaegne kondoom oli mingi lambasoolikast või kalapõiest moodustis.
"Tegelikult alustas firma "Durex" latekskondoomide turustamist Eestisse juba aastal 1932. Nii et ühes kvaliteetbordellis olid need kindlasti kasutusel."
Sander lisab, et üks imevidin on tal veel seriaalis kasutamata. "See on ligi 100 aastat vana elektrivibraator. Kes on näinud filmi „Minu suur O“, need teavad, et vibraatorite tootmine sai hoo sisse juba 19.sajandi lõpul ning ma ei näe põhjust, miks see riistapuu ei võinud olla ka mõne eestiaegse daami parimaks sõbraks!"
