Armastuse Lõks

Nii nagu närbunud lilled tuleb vaasist ära visata, tuleb lasta ka närtsinud suhtel minna – vaid nii tekib ruumi uuele elule. Lihtne öelda, kuid raske teha, kui suhe on juurinud end sügavale su südamesse.

“Ma jõudsin paradiisi liiga vara,” ütleb Hanna (32), kes läks kaks aastat tagasi lahku oma kaaslasest Henrist. “Olime seitse aastat paar, ent kuna see oli mu esimene tõsine suhe, ei osanud ma seda hinnata.” Hanna räägib, et suhtele sai saatuslikuks tema jäärapäisus: “Henri on hea mees, kes ei viitsi raisata aega draamale. Mina aga olen keevaline ja ajasin pidevalt enda õigust taga. Kuna meil mõlemal puudus suhtekogemus, ei osanud me erimeelsusi õigesti lahendada. Kuigi Henri oli ratsionaalsem pool, kes pakkus isegi välja, et võiksime minna suhtenõustaja juurde, siis mina ei tahtnud sellest kuuldagi.”

Nüüd tunnistab Hanna, et pole suutnud suhtega lõpparvet teha. “Alguses paugutasin uksi ja läksin pea kuklas minema. Tal oli väga valus, aga mina ei tahtnud seda näha. Nüüd on rollid vahetunud.” Naine nendib, et umbes pool aastat pärast lahku­minekut toimus peas selginemine ja ta mõistis, millele käega lõi. “Senimaani pole ma oma eluga päriselt edasi liikunud. Ma näen kõiges Henrit. Ma ei suuda isegi puhkust planeerida nii, et mul pisar silma ei tuleks, sest meenuvad ajad, mil me koos mööda ilma ringi rändasime.” Hanna ütleb, et üritab siiani suhelda ka Henri vanematega, et hoida lootust elus. “Ma vaatan isegi rallit, et mul oleks põhjust talle Facebookis kirjutada!”

Mehel aga on uus suhe. “Vahel luuran seda naist, et näha, mida nad koos teevad. Kahjuks on ta oma Instagrami konto privaatseks muutnud. Muide, kui me veel koos olime, siis nägin ükskord und, kus Henri kõndis mulle vastu teise naisega. See naine unenäos oli väga sarnane tema praeguse kaaslasega.”

Hanna muigab, et kellelegi teisele oma lugu rääkides mõistab ta isegi, et see, mida ta teeb, on hale ja alandav, aga ta ei oska edasi minna. “Ma tunnen end nagu stalker, kellel on kinnisidee. Kirjutasin Henrile isegi pika kirja, arvates, et see muudab mu enesetunde paremaks, ja samas lootes, et see äratab temas midagi, mille ma ise tapsin. Ta vastas, et jään igavesti tema esimeseks armastuseks, aga tal on nüüd uus elu, uus lootus, uus armastus. Tundsin, et mulle vastates läksid tal silmad märjaks, et tal on minu pärast valus, aga ta austab mind piisavalt, et olla aus. Proovin teda mõista, aga minu jaoks on iga päev nagu lõputu lein, auk, millest püüan välja ronida.”